/nginx/o/2022/04/10/14476719t1h2a57.jpg)
Mitte kunagi varem ei ole Omicumi aatriumi seinad näinud vaipu. Ikka on seal maalid või fotod, aga vaipki on pilt. Omicumis on praegu TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tudengite telgedel kootud sõbakirjalised tekid, juhendanud on üliõpilasi rahvusliku tekstiili eriala lektor Christi Kütt. Tekkide mustrid ja värvid on pärit eestlaste esivanemate vaipadelt, neilt, mis hoolsasti hoiul Eesti muuseumides.
Christi Kütt selgitas, et eesti rahvapärase vaiba eelkäija oli sõba ehk ülevise. Hiljem jäi sõba pidulikuks esemeks jaheda ilmaga kas kirikus või pulmas kandmiseks, magamistekiks võeti see siis, kui oli parajalt kootud.
Aegapidi kujunes sõbast ühevärviline vaip, mida tarvitatigi üksnes magamiseks ja katmiseks. 19. sajandi lõpul muutus vaipade koloriit tänu aniliinvärvide müügiletulekule aga erksamaks ja triibulisemaks. Triipude kirjad said iseloomulikud nimed: hammaskiri, pandlakiri, lauajalakiri, kalasabakiri, sitikakiri, tünnikiri. Igas Eesti piirkonnas tõusid esile oma kirjamistüübid ja värvid.
/nginx/o/2022/04/10/14477219t1h0ed8.jpg)
Omicumi näitusi korraldanud bioloog Sulev Kuuse ei ole seekord väljapaneku kuraator, on hoopis Reet Kuuse, kes on TÜ kliinikumi reumatoloogia-endokrinoloogia vanemarst-õppejõud, aga ka tema on kultuuriakadeemias rahvuslikku tekstiili õppinud.
Sulev Kuuse loodab, et vaibanäitust panevad tähele peatselt nende majja rahvusvahelisele konverentsile kogunevad teadlased, kes saavad kasulikku mõtteainet sellest, kui ilus ja helge on olnud eestlaste argi- ja pidupäevade kunst.
/nginx/o/2022/04/10/14477220t1h9a3f.jpg)
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)