:format(webp)/nginx/o/2018/01/30/7528745t1hba78.jpg)
/nginx/o/2022/04/05/14465479t1h9e3f.jpg)
Nõukogude kinoklassikaga koos üles kasvanud mäletavad kindlasti «Kaukaasia vangi» ja selle peategelase Šuriku folkloorikogumisretke, mille käigus ta tutvus olude sunnil peamiselt toostidega. Üks neist kõlas nii: «Mul on soov osta Volga, aga selleks pole mul võimalust. Mul on võimalik osta eesel, aga selleks pole mul soovi. Võtame selle nimel, et meie soovid ühtiksid meie võimalustega.»
Kui see kuulus toost panna ümber tänapäeva moodsasse keelde, võiks see kõlada umbes nii: «Mul on soov osta Lamborghini, aga mul pole Lamborghinile ligipääsu. Mul on ligipääs jalgrattale, aga mul pole selleks soovi.» Kõlab üpriski kummaliselt, kas pole?
Ligipääsu all peame üldjuhul silmas seda, et saab minna mingile objektile väga lähedale või suisa selle peale või sisse. Näiteks kui kallasrajale tuleb tagada ligipääs, siis peavad inimesed saama kallasrajal kõndida, rattaga sõita või mis iganes nad soovivad seal teha – neil peab olema võimalik minna kallasrajale. Autole puudub ligipääs siis, kui garaaži uks on kinni kiilunud ja lahti seda kuidagi ei saa. Ligipääsu või juurdepääsu all võib silmas pidada ka õigust tutvuda näiteks mingite materjalidega.
Ligipääs ja juurdepääs on aga jõuliselt võtnud koha sisse just sellistes tekstides, kus kirjeldatakse võimaluste puudumist, vaesust ja raskeid olusid. Tundub, nagu puhas vesi, toit, haridus, arstiabi, heaolu jne asuksid justkui kuskil väravata kõrge müüri taga või džunglis, kus pole ühtegi rada.
Milleks kasutada selliseid võõravõitu mahesõnu ja rääkida ligipääsust, kui saab öelda palju lihtsamalt ja selgemalt?
Haridusametnikud soovivad, et ligipääs kvaliteetsele haridusele ei sõltuks lapse elukohast, vanemate rahakotist, kodusest keelest vms. Või nenditakse, et 2019. aastal puudus kahel miljardil inimesel ehk veerandil kogu maailma elanikkonnast ligipääs piisavalt toitainerikkale toidule või et paljudel puudub juurdepääs hügieenile ja tervishoiule.
Ilmselge on ju see, et pigem peetakse silmas, et väga paljudel inimeste pole kas vaesuse või millegi muu tõttu lihtsalt võimalik saada korralikku toitu, haridust, arstiabi ega oma hügieeni eest hoolitseda. Pigem võiks arvata, et haridus, arstiabi jms on paljudele kättesaamatu. Ehk koolid ja toiduained on paljude jaoks mõõtmatus kauguses piltlikult öeldes või justkui sein oleks ees. Kuid milleks kasutada selliseid võõravõitu mahesõnu ja rääkida ligipääsust, kui saab öelda palju lihtsamalt ja selgemalt.
Õite kummaliseks läheb aga asi siis, kui arvatakse ligipääs olevat ka mitmesugustele vaimsetele olekutele, nagu näiteks õnn ja armastus. Kuidas leida piiramatu ligipääs õnnele ja armastusele, küsib üks. Teine arvab, et abielu ei ole lõppematu ligipääs heaolule ja õnnele. Kuhu jääb tammsaarelik «Tee tööd ja näe vaeva, küll siis tuleb ka armastus»? Heaolu, õnn ja armastus ei oota, et neid nopitaks kui küpseid vilju, need saavutab igaüks erinevalt. Aga kas nende juurde ikka viib lai ligipääsutee, mida mööda on hõlpus kohale kõndida?