Signe Riisalo, olete kaks päeva vaadanud, kuidas Tartumaal ja mujal Lõuna-Eestis Ukraina sõjapõgenike abistamiseks tööd tehakse. Mida sellelt käigult kaasa võtate?
Kõigepealt ülipositiivse emotsiooni sellest, kuidas vabatahtlikud – nii organiseerunud kui organiseerumata –, tavalised Eesti inimesed, omavalitsused, ettevõtjad ja ka siia jõudnud ukrainlased pingutavad. Võrus oli näha, kuidas Ukrainast tulnud sõjapõgenik juba toimetab lasteaialaste ja kooliõpilastega, et leida neile kohti, toetada integreerumist. Ühtekuuluvustunne, mis on abistajatel sõltumata nende igapäevatööst, on see, mille kaasa võtan.