Mihhail Lotman: tõlkes kaduma läinud?

Mihhail Lotman. Foto: Silja Kaigu

Hea kolleeg Keskerakonna fraktsioonist Urbo Vaarmann leiab 16. veebruari Tartu Postimehes, et linnavolikogu ei küüni enam isegi mitte kummitempli staatuseni ning selle kurvastava asjaolu üks põhjus on tema hinnangul puudujäägid volikogu esimehe töös.

Samal teemal esitas ta 19. jaanuaril mulle ka arupärimise – Urbo Vaarmann tundis muret minu «tegevuse moraalsete ja seaduslike aspektide pärast». Kuna ma ise tunnen ka pidevalt muret oma tegevuse nii moraalsete kui seaduslike aspektide pärast, oli meeldiv avastada, et ma pole selles mures üksi. Jagatud mure on pool muret.

Probleemipüstituse lähtekohaks nii arupärimises kui ajaleheartiklis on valitud minu tegevus vene lütseumi hoolekogu kirjadele vastamisel. Paraku tundub mulle, et Urbo Vaarmann on lugenud mingisuguseid teisi vastuseid – minu kirjades selliseid väiteid, mida kolleeg Vaarmann mulle omistab, ei ole.

Tahtmata siin pikemalt selgitada oma seisukohti venekeelse hariduse olukorra kohta Tartus – see on ideaalist kaugel –, soovin ümber lükata väärinfo Urbo Vaarmanni artiklis.

Tartu vene lütseumi hoolekogu tegi 2011. aasta 7. oktoobri ja 20. novembri kirjas volikogule ettepaneku esitada valitsusele taotlus kehtestada Tartu vene lütseumi gümnaasiumiastmes õppekeeleks vene keel. Mõlemad kirjad suunati linnavalitsusele ülesandega volikogule vastav eelnõu ette valmistada.

Lähtusin kirjadele vastamisel omavalitsuse korralduse seaduse paragrahvi 10 lõikest 1, mille kohaselt on volikogu esimehel õigus linna oma pädevuse piires esindada.

Tartu põhimääruse kohaselt esindab volikogu esimees linna ja volikogu vastavalt seadusega, linna põhimäärusega ning volikogu antud pädevusele.

Volikogu esimees kirjutab alla volikogus vastu võetud määrustele, otsustele ja «teistele volikogu dokumentidele; jälgib arupärimistele ja avaldustele vastamist». Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse paragrahvi 22 lõige 1 loetleb volikogu ainupädevusse kuuluvad küsimused, milles ei sisaldu volikogule adresseeritud kirjadele vastamine.

Seega on volikogule saadetud kirjadele vastamine esimehe kohustus, mitte ta enda poolt ebaseaduslikult omistatud vabadus. Ma ei saa hästi aru, mida Urbo Vaarmann taotleb: et arutaksin kõik kirjad, mida ma volikogu esimehena saan, fraktsioonides läbi ja paneksin volikogu istungi päevakorda?

Ma saan nädalas sadakond kirja, kusjuures suurem osa langeb nii volikogu kui ka minu pädevusest välja.

Näiteks sain kaks kirja Urbo Vaarmanni äritegevuse kohta, kodanik Eva Loskit teatab mulle, et «Urbo Vaarmann ettevõtjana rikub seadusi». Kas selliseid kirju peaksin samuti fraktsioonidega arutama? Arvan, et mitte. Mis puudutab aga vene lütseumi pöördumisi, siis nagu Vaarmann suurepäraselt teab, andsin need seadusega ette nähtud menetlusse.

Oma vastustes olen avaldajale selgitanud Tartus kavandatavat munitsipaalüldhariduskoolide võrgu ümberkorraldamist, mille üheks osaks on ka vene õppekeelega Tartu vene lütseumi ja Tartu Annelinna gümnaasiumi ümberkorraldamine.

Ma ei ole kummaski kirjas öelnud, et «venekeelne haridus praegusel kujul Tartus kaotatakse», nagu väidab Urbo Vaarmann, vaid rõhutanud, et hoolekogu taotlus on menetluses ja menetlust ei ole lõpetatud.

Seega ei ole volikogu esimees võtnud endale «vabadust vastata kogu volikogu nimel» ega esitanud «linnavolikogu ametlikku seisukohta». Volikogu esimees on vastanud talle antud pädevuse piires ja selgitanud käimasolevat protsessi.

Volikogu ametlik seisukoht, nagu Urbo Vaarmanngi peaks teadma, on linnavolikogu otsus. Nüüdseks on nii koolivõrgu ümberkorraldamist kui vene lütseumi õppekeelt puudutavad eelnõud volikogule esitatud ja neid on arutatud komisjonides. Kui volikogu otsused vastu võtab, siis sellest teavitatakse ametlikult ka vene lütseumi hoolekogu.

Pean kurvastusega möönma, et Urbo Vaarmann on ise langenud valeinformatsiooni ohvriks ja seda ka levitanud. Ilmselt läks minu kirju lugedes midagi tõlkes kaduma. Loodan siiralt, et tegemist oli haritud ja intelligentse inimese, aga kogenematu munitsipaalpoliitiku inimliku eksimusega.