Taavi Pae: Tartu suusamaratonist ja mütoloogiast

Foto: Karl Kontor

Olen Tartu maratoni läbinud kümmekond korda. Kasutan treenimiseks ja looduses viibimiseks eri rajaosi üsna sageli ning Tartu maratoni rajast on kujunenud omamoodi vaatamisväärsus, mis on märgitud ka näiteks maanteede atlastes.

Kuid geograafina ja kohanimehuvilisena tekitavad minus järjest rohkem hämmastust rajale tekkinud puuslikud ja veelgi enam nendega kaasnevad toponüümid ehk kohanimed.

Selline puunikerdus pole Eesti kultuuriruumile väga omane ja meenutab mulle alati lõunapoolsemaid nn vennasvabariike, aga see selleks (ehk siis ilu on ikkagi vaataja silmades!). Rohkem häirivad mind nimed, mis nendele väravatele on pandud.

Saan aru, et nende kaudu on proovitud muuta maratonirada terviklikuks ja anda sellele oma nägu. Aga kas see on ikka õnnestunud?

Lohe Harimäel

Nende väravate ja nimede kohta on ilmunud artikkel 2010. aasta 20. märtsi Postimehes.

Väravad püstitati Tartu maratoni rajale 2007. aastal ja väidetavalt on nende disainimisel arvestatud konkreetse paiga kultuurilooga. Nii on nime saanud Karuvärav Karu kausi juures ja Hobuvärav Hobusemäe juures. Nende kahe värava puhul on seos kohaga mõistetav, kuid enamiku puhul jääb see väga segaseks.

Jõudnud raja kõige kõrgemasse ja Eesti ühte lumerikkaimasse kohta Harimäele, näeme seal Loheväravat. Selle asemel, et selgelt ja suurelt öelda, et see ongi Harimäe tipp, peame seal mõtlema lohedele!

Olen kohanud maratoni läbinud inimesi, kes pole aru saanud, kus see kardetud (ehk seepärast seal lohed ongi?) ja kuulus Harimägi siis oli. Lisaks kohanimele võiks seal suurelt kirjas olla ka kõrgus merepinnast (211 m).

Mida kilomeeter edasi, seda koomilisemaks läheb. Tõustes piki maratonirada Otepää kõrgustiku ühe kõrgema ja tuntuma mäe, Meegaste mäe peale, leiame Eide ja Taadi värava. Ei oska mina küll seda kohaliku kultuurilooga kokku viia. Selle asemel võiks kuskil olla selgelt öeldud, et oleme jõudnud Meegaste mäele, ja jällegi võiks lisatud olla kõrgusarv (tipus 207 m, rada küll ei läbi mäe kõrgeimat kohta).

Neli kilomeetrit enne lõppu sõidame läbi Esivanemate värava. Kogu oma austuses esivanemate vastu jääb mulle sellegi nime tekkelugu arusaamatuks.

Päris raja lõpus on veel Mammuti või Libahundi värav (kumma värav see siis ikkagi on?) ja Härjapõlvlaste värav. Jällegi tekitavad need nimed lihtsalt hämmastust.

Olümpos Eestimaal

Kohanimesid luues peame siiski arvestama, et neid saaks ka kasutada ja et need muutuksid omamoodi maamärkideks. Praegusel juhul on aga enamik pandud nimedest kasutamiskõlbmatud ja pealegi ei kanna need endas mingit kohalikku omapära. Mainitud 2010. aasta artiklis on seesugust teemavalikut ka põhjendatud (kel rohkem huvi, tasub lugeda seda tähelepanuväärset artiklit).

Tsiteerin vaid mõnda: «Eesti maajumalate ja maratoni vaheline seos on järgmine: maratoni legendi tekkeloo ajal, 5. saj eKr, valitses Kreekas polüteism. Sammastega templeid ja sportlikke mänge pühendati tervele mäetäiele Olümpose jumalatele. Jumalad omakorda olid suguluses ja tegid tihedat koostööd kangelaste ja sportlastega. Polüteism valitseb ka Eesti mütoloogias.»

Või siis: «Teema valik – muistsed jumalad ja mütoloogia – sobib nii Eestis kui maailmas domineerivate kultuurisuundadega. Üle maailma toimub mütoloogiline renessanss. [---] Tuleb anda selgesti mõista, et tervisesport kätkeb endas ihaldusväärse fiilinguga ürgset kogemust: sümbioosis eneseületuse, vastupidavuse ja loodusjõududega.»

Mõistate? Siin viidatakse Kreeka jumalatele ja mütoloogiale, aga kui seda väravate nimede nimekirja vaadata, siis ei saa ma enam millestki aru.

Tartu maraton on ikkagi osa Eesti kultuuriloost ja raja terviklikuks vaatamisväärsuseks muutmisel võiks alustada oma kodustest asjadest, mitte hõljuda mütoloogias ega Kreekas.
Tartu maratoni rajal on juba nii mõnigi toponüüm, mida pole Eesti maastikus varem olnud, ja need on tekkinud sinna tänu suusatamisele.

Neist tuntuim on Karu kauss. Eesti põhikaardi trükiversioonil ja ka Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteegi andmeil on selle koha nimi Nipp (Nipi niit). Kuid Karu kausi toponüüm on raja mõttes vägagi tabav ja paljud suusasõbrad on selle kohanime omaks võtnud seda agarasti kasutades.

Viimastel aastatel on see olnud ka tähistatud, nii et vähem kohalike oludega kursis suusasõbradki saavad aru, kus nad asuvad. Viis kilomeetrit enne finišit on tähistatud ka näiteks Vana kohvipunkti tõus, mis ehk enam nii sobiv nimi polegi, pigem võiks leida märkimist sealne sooala ja seda läbiv oja – Ilusa oja.

Elva jõest üleminekud on hästi tähistatud, kuid nimega ojasid on rajal veelgi ja ka need võiksid olla rajal esile toodud.

Viimasest sõidust pole meeles, kas Väikesest Emajõest üleminek oli tähistatud. Ja kuskil võiks osutada viit, et see kõrge mägi raja kolmandal kilomeetril vasakut kätt on Väike Munamägi või et suurem järv enne Eide ja Taadi väravat üle maantee on Päästjärv.