Mariupolist põgenenu: Ukrainas süüakse kasse ja koeri ning joogiks tuleb lund sulatada

Mariupolist perega Elvasse põgenenud Daria Krutikova (keskel) oli kodulinnas viimase võimaliku hetkeni, et sealseid inimesi värske joogiveega varustada. Foto: Kristjan Teedema

Venemaa rünnak Ukraina vastu on pannud ukrainlased olukorda, kus toidu- ja joogivarud on olematud. Paljud on oma elamised hüljanud, sest linnad on maatasa pommitatud ja ellujäämiseks tuleb kodust põgeneda. Sellisest maapealsest põrgust jõudis selle nädala alguses perekonnaga Elvasse ka noor ukrainlanna Daria Krutikova.

Elvas asuvasse Tartumaa tervisespordikeskusesse jõudis Daria Krutikova viis päeva tagasi, kaasas abikaasa, ema, isa ja lapsed – kokku seitse inimest.

Enne sõja puhkemist elasid nad Mariupoli linnas, mida Vene väed ühena esimestest hävitama asusid. «Praeguseks ei ole meie kodulinnast enam midagi alles, kõik on maatasa pommitatud. Mariupolist on saanud täielik põrgu,» rääkis Krutikova.

Naine töötas kohalikus vee-ettevõttes, mis varustas linna joogiveega. «Nüüd tuleb inimestel, kes veel sinna on jäänud, sulatada joogivee saamiseks lund, sest linna veevärki pole enam olemas,» sõnas Krutikova, hoides vapralt pisaraid tagasi.

Viimase hetkeni tegi ta Mariupolis tööd, et inimestel oleks vähemalt joogivesi olemas, ent pommid ja kuulirahe sundisid perekonna lõpuks siiski lahkuma. «Aga veel hullem on see, et süüa pole mitte midagi. Inimesed on sunnitud toituma koduloomadest, süüakse kasse ja koeri,» ütles Krutikova.

Elvas asuvasse Tartumaa tervisespordikeskusesse on loodud sõjapõgenike varjupaik. Seal pakutakse ukrainlastele lisaks peavarjule ja voodikohale kolm korda päevas süüa ning olemas on ka autojuht, kes neid vajaduse korral sõidutab.

«Põhiliselt käiakse praegu politsei vahet, sest neil on vaja dokumendid korda ajada, et saaks taotleda lasteaiakohta, lastetoetust, töökohta ja muid eluks vajalikke asju,» selgitas Priit Parksepp, kes Elvas ukrainlastele transporti pakub.

«Me oleme ülimalt tänulikud eestlastele, inimesed on siin väga lahked ja aitavad meid meeleldi,» sõnas Krutikova. «Aga ma ei tea, mis saab meie ülejäänud sugulastest. Nende kodud on hävitatud ja elada pole mitte kuskil.»

Praegu ei ole perekond veel otsustanud, mida edasi teha ja kui kauaks Eestisse jäädakse.