/nginx/o/2022/03/31/14457419t1h70bb.jpg)
Richard Wagneri oopereid ei ole Vanemuises varem lavastatud. Teatri muusikajuht ja sümfooniaorkestri peadirigent Risto Joost on hakkama saanud julgustükiga ning juba sel pühapäeval esietendub «Tristan ja Isolde». Et publiku aktiivseimaid esindajaid viietunniseks etenduseks ette valmistada, oli teater korraldanud suure maja fuajees Wagneri päeva.
Kui päeva juht Joonas Hellerma oli koosviibimise lahti rääkinud, võttis poolesajase kuulajaskonna ees istet muusikateadlane ja -kriitik, muusika- ja teatriakadeemia muusikaajaloo professor ja doktoriõppe keskuse juhataja Kristel Pappel. Ta andis ülevaate Wagneri ajaloolisest taustast ja tegevusest ning peatus mõistagi «Tristanil ja Isoldel».
Pianist, sama akadeemia õppejõud, Tallinna muusikakeskkooli klaveriosakonna juhataja ja Eesti Richard Wagneri ühingu esimees Martti Raide rääkis Wagneri ooperite lavastuskeelest nii, nagu see talle paistab ooperisõbra vaatepunktist. Päeva lõpetas «Tristani ja Isolde» teemaline diskussioon, kus osalesid «Tristani ja Isolde» lavastaja Liis Kolle, muusikajuht ja dirigent Risto Joost ning kunstnik Lilja Blumenfeld.
Esietendus on 3. aprillil, algus on kell 16, vaatusi on kolm. Vaatajad kuulevad ja näevad keskaegsetest legendidest pärit armastuslugu, mille keskmes on Iiri printsess Isolde ja kangelaslik rüütel Tristan. Nad tunnevad teineteise vastu väga tugevat külgetõmmet.
Nende kohtumine toimub aga olukorras, kus Tristan on aidanud oma kasuisal, Cornwalli kuningal Markel alistada Isolde kodumaa ning tapnud naise kihlatu, olles ise samal ajal saanud rängalt haavata. Tristan laseb end varjunime all Isolde juurde viia, kuid Isolde tunneb ta ikkagi ära ning üritab vaenlast tappa, ent loobub kiiresti, sest armub mehesse. Tänuks paranemise eest vannub Tristan talle igavest truudust.
Muide, publik saab laval ka võitlusest osa. Lavavõitluse konsultandina on tegutsenud Reimo Sagor.
Tristan ei tunne end Isolde väärilisena ja läheb teda kosima hoopis kuningas Marke jaoks – nõnda saaks Isoldest Cornwalli ja Iirimaa ühendatud riigi kuninganna. Isoldele tundub see reetmisena ja nad otsustavad koos Tristaniga mürki juua. Plaanist kohutatud teenija valab karikasse mürgi asemel armujooki, mille joomine ühendab Tristani ja Isolde armastusega, mis on surmast tugevam.
Lavastaja Liis Kolle sõnul võib armujoogi ja keskaegsete rüütlite maailm tunduda tänapäeval kaugena, üldse mitte meisse puutuvana.
«Kuid kas me pole tänapäevalgi nõus Tristani kombel loobuma armastusest au, kohusetunde või kellegi teise hüvede nimel siirast soovist head teha, ent välja tuleb ...» lisas lavastaja. «Alles uskudes, et on nõiutud ega saa enam sündmuste käiku peatada, anduvad Isolde ja Tristan oma armastusele. Kas aga selleks on alati vaja võlujooki?»
Nimiosades on Mati Turi ja Liene Kinča, osalevad ka Karmen Puis, Atlan Karp, Priit Volmer, Simo Breede või Taavi Tampuu, Oliver Kuusik, Rasmus Kull ja teised solistid, aga samuti Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoori mehed.
