GALERII ⟩ Tartu raeplatsil süttisid küünlad märtsiküüditamise ohvrite mälestuseks

25. märtsi õhtul kella 18 paiku hakkasid inimesed Tartu raeplatsile kogunema nii rühmiti kui ka üksinda. Mõned jäid äraootavalt seisma, teised asusid tegutsema. Ühe majadevahelise võlvi all tuulevarjus oli hea küünlaid läita – taht jõudis korralikult leegi külge võtta, enne kui küünal platsisillutisele asetada. Siis hakkasid raekoja kellad lööma. Järgnenud kellamängu viisiga sai mõttes kaasa laulda: «Meil aiaäärne tänavas ...»

Küünalde rivid kasvasid raeplatsi jõeäärsest otsast üles raekoja poole. Kohal olid üliõpilaskorporatsioonide esindajad, jalgpalliklubi Tammeka sportlased, pered lastega, vanemad prouad ja väärikad härrad. Paljudel olid rinnas sinikollased lindid, tunnustamaks ja toetamaks Ukraina rahvast sõjas Putini režiiimiga Venemaa vastu.

Üks vanem mees filmis portatiivse kaameraga vaat et iga küünalt ja iga süütajat. Jalutas ridade vahel, teises käes kepp, mis aitas tal munakivisillutisel paremat tasakaalu hoida.

See mees oli Ivar Künnapuu, Eesti vabadusvõitlejate liidu esimees, sündinud aastal 1941.

«Tean neid päevi väga hästi,» ütles ta. «Ise küll Siberis käinud ei ole aga ... 1949. aastat mäletan hästi. Kuidas püssimeeste vahel inimesi viidi. Ma elasin siis Tallinnas Tatari tänaval ...»

Küsimuse peale, miks ta neid märtsiküünlaid nii püüdlikult filmib, vastas Künnapuu, et teeb seda oma Kanada ja Hollandi tuttavate pärast, kelle seas on palju neid, kes Eesti ajalugu tunnevad ja seda maad kalliks peavad ning suviti tal külas käivad.»

Raeplatsil oli kohal vast paarsada inimest. Nad vestlesid ja naeratasid üksteisele, kui tuttavat märkasid, hõikasid tere. Ilm oli külm ja tuul puhus justkui läbi selja.

Nüüd, mil Venemaa agressioon Ukraina vastu on kestnud juba üks kuu ja üks päev, ja inimesed surevad mitte ainult sõdureina lahingus, vaid ka süütute lastena oma purukspommitatud kodude rusude all, mil pered kistakse harali ja miljonid lahkuvad oma maalt ning mil mitte keegi ei tea, mis juhtub homme, on igaüks hinges tõsisem ja mõtlikum kui varem.

Seda madalamale tuleb langetada ka pea nende ees, kes viidi Eestist 1949. aasta märtsis ära, kes puhkavad Irkutski, Omski, Novosibirski ja Krasnojarski sageli nimetutes haudades või mujal Venemaa avarustes. Mälestustes tuleb hoida hellal kohal neidki, kes tulid Venemaalt tagasi ja puhkavad Eestimaa mullas, kuid kes kannatasid kogu oma elu kaotuste ja hingehaavade tõttu. Ning hoida ja aidata neid, kes Siberis käinutest veel elus ja kes kunagi ei unusta.