Vambola Paavo: üks terav turujutt

Vambola Paavo Foto: Kristjan Teedema

Tartu turuhoone on linna sümbol. See 1938. aastal avatud, sõjas maha põlenud ja Saksa okupatsiooni aastail taastatud ehitis jäi pikemaks ajaks Eesti üheks esinduslikumaks turuhooneks. Omal ajal kavandati Emajõe kaldale Riia turule sarnaseid halle, plaan jäi katki, kahjuks.

Vanu turupilte vaadates hakkab suu vett jooksma. Karmide määruste järgi pidid müügikohad peibutama päeva lõpulgi. Nüüd avanev vaade ostma samavõrd ei ahvatle. Näeme, et kaubad on kuhjatud nagu koloniaalkaubamajas. Kui möödunud kümnendil turuhoonet renoveeriti, pidid liha, singid- vorstid eraldi müügisaared saama. Paraku on kõik segamini.

Orgaaniliselt peaks meilgi koos olema kinnine ja avaturg. Parkimisplatsile turuhoone Võidu silla poolsel küljel võiks rajada uued paviljonid. Midagi sellist, nagu Lõunakeskuse taluturul. Saaks müüa värsket suitsukala, liha, delikatesse. Saaks kokku koondada tossavad suitsuahjud. Ah et parkimine? Aga miks peab maakas pääsema autoga turuhoone kõrvale? Saab ju ka jalgsi.