Teekonnal kohtusid supp ja surm

Minevikku meenutades ütleb Heljo Lepamaa, et Siberi-aastad õpetasid talle, et asjadesse ja inimestesse ei tohi klammerduda. Foto: Kaie Mölter

Heljo Lepamaa mäletab 1949. aasta 25. märtsi hästi. Oli koolivaheaeg. Ema valmistas köögis lastele hommikusööki ja maja juurde sõitis helesinine veoauto. Autofännist vend tõmbas ruttu saapad jalga, et joosta masinat uudistama, kuid põrkas uksel kokku püssimeestega. Need lugesid ette korralduse ja andsid käsu asju pakkima hakata.

Ei möödu ühtki 25. märtsi hommikut ilma, et Heljo Lepamaale ei meenuks küüditamine, mis jättis ta ilma poolest lapsepõlvest ja vanematest.