Tartlasi oodatakse küüditamise mälestuspäeval Raekoja platsile küünlaid süütama

Märtsiküüditamise 70. mälestuspäev Tartu raeplatsil. Foto: Margus Ansu

Küüditamise mälestuspäeval, 25. märtsil mälestatakse Tartus märtsiküüditamise ja vägivalla ohvreid. Kell 12 peab Rukkilille monumendi juures kõne Tartu linnapea Urmas Klaas ning mälestuspalve loeb praost Ants Tooming. Mälestuspäeva õhtul kell 18 kutsutakse kõiki tartlasi Raekoja platsile küünlaid süütama.

Tartu linna esindajad süütavad Raekoja platsi Emajõe-poolsel küljel mälestusküünla igale märtsiküüditamisest möödunud aastale. Küünlaid oodatakse süütama kõiki tartlasi, organisatsioone, sõprus- ja perekondi. Kell 18 mängib raekoja kellamäng Rene Eespere meloodiat «Ärkamise aeg» ning kell 21 kõlab «Mu isamaa on minu arm». Tartu kirikute kellad helisevad reede õhtul kell 18 märtsiküüditamise ja punaterrori ohvrite mälestuseks.

Tartu linnapea Urmas Klaas ütles, et murest pingul ajad Ukrainas tuletavad meile meelde ajaloo haprust. «Oleme saanud järjekordse kinnituse punarežiimi terrori ja käitumismustri kordumistes ning ohumärgi Euroopa südamest, kus on löögi all nii Ukraina iseseisvus kui ka Ukraina rahva saatus, aga ka kogu Euroopa demokraatlikud põhimõtted ja väärtused. Me ei tohi unustada punaterrori ohvreid ega selle kuriteo ohtlikult puudutavat painet tänases päevas,» lausus Klaas.

Märtsiküüditamine oli NSV Liidu võimude kõige massilisem deporteerimisoperatsioon sõjajärgsetel aastatel, mis haaras korraga nii Eestit, Lätit kui ka Leedut. Märtsiküüditamine toimus 1949. aastal 25. märtsist kuni 28. märtsini, mil Nõukogude Liidu võimud asustasid massiliselt ja vägivaldselt Eesti elanikke ümber Nõukogude Liidu kaugeimatesse nurkadesse.

See oli osa suuremast salastatud sõjalisest operatsioonist Priboi (eesti keeles Murdlaine). Nelja ööpäeva jooksul võeti relvastatud valve alla ja laaditi Siberisse saatmiseks rongidele üle 20 700 Eesti inimese, sadu inimesi saadeti hiljem Siberisse järele ja sadu sündis asumisel. Arvestades ka neid, kelle kohta olid küll küüditamisettevalmistused tehtud, aga keda ära viia ei õnnestunud, on kannatanute hulk üle 30 000 inimese. Koos kõigi nende sugulastega, kelle elu ei jäänud samuti endiseks, tabas küüditamine olulist osa Eesti elanikkonnast.