Suure südamega mees veab vabal ajal kahe autoga sõjapõgenikke majutuskohta ja tagasi (6)

Lenel Karu
, reporter
Copy
Reimo Jaksobsonil on ühes autos üllatusmunad ja kõrrejoogid, mida rõõmuga lastele jagab.
Reimo Jaksobsonil on ühes autos üllatusmunad ja kõrrejoogid, mida rõõmuga lastele jagab. Foto: Margus Ansu/Tartu PM/Scanpix Baltics

Pereisa Reimo Jakobson ei ole viimase paari nädala jooksul pärast tööpäeva kohe koju läinud, vaid aitab Tartus sõjapõgenikel ühest kohast teise liikuda. Hoolimata kõrgetest kütusehindadest peab ta sõitmist vähimaks, kuidas neid inimesi aidata saab.

Reimo Jakobson on mikroettevõtja, kes on seni olnud seotud peamiselt ehitussektoriga. Möödunud nädalal nägi tema abikaasa infot endise kino Ekraani kogumispunkti kohta ning pere ostis poest põgenikele kotitäie asju.

«Seal maja ees nägin, kuidas inimesed tulevad suurte kompsudega või mähkmepakkidega staabist välja ja mõtlesin, kuhu nad niimoodi küll lähevad. Sain teada, et kesklinna hotellidesse liikumisega pole inimestel nii suuri probleeme, aga keeruline on logistika organiseerimine Raadimõisa hotelli linna ääres,» meenutas Jakobson.

Ta ei saanud südames rahu ning sõitis Raadimõisa hotelli sõjapõgenike vastuvõtupunkti ning andis vabatahtlikele oma telefoninumbri. «Ütlesin, et andke märku, kui on abi tarvis, ja ma sõidan. Nüüd olen mitu korda inimesi aidanud ning ise kino juures tiirutanud. Ei saanud ju pealt vaadata, kuidas vanaema oma viieaastase lapselapsega ise kuidagi hakkama peab saama,» tõdes Jakobson. 

Ta ei räägi vene keelt väga hästi, aga on kõigest siiani aru saanud. Mõnikord läheb ta ise kellegi juurde ja pakub välja, et aitab majutuskohta kohale jõuda. «Eks siis mõni ikka ehmatab ja ei saa aru, kas ma olen mingi piraattakso. Raadimõisa juures mind ja mu autot juba teatakse ning küsitakse ise, kas saaks minuga linna, et näiteks apteegis ära käia,» rääkis vabatahtlik.

Ta kasutab abistamiseks kahte autot. Väiksema sõiduautoga veab inimesed kohale, sest see mahutab korraga rohkem sõitjaid. Teise suurema bussiga viib ta kohale inimeste asjad ning jagab sealt autost lastele ka üllatusmunasid või kõrrejooke.

Miks ta seda teeb? «Kui ma esimest korda seal kino juures käisin, jäi mulle nukker tunne sisse, kuidas kuu aega tagasi olid ju need samad inimesed ise iga päev koju sõitnud. Nüüd aga peavad otsima selga kellegi teise riideid,» selgitas Jakobson. Ta lisas, et see on vähim, millega ta saab aidata, sest raha ei ole võimalik lõpmatuseni annetada.

Õhtuseid uudiseid on mehel nüüd küll raskem vaadata ning mõnikord läheb silm märjaks, aga ta hoiab ennast positiivsena. «Kõige nukram õhtu oli neljapäeval, kui hilisel kellaajal saabus telefonikõne, et ema kahe tütrega oleks vaja Otepääle viia. Võtsin nad peale ja nende silmis oli täielik lootusetuse tunne ning ükskõiksus, et palun viige meid lihtsalt juba kuhugi ära,» kirjeldas Jakobson.

Kuigi põgenike aitamine muudab meele härdaks, teeb Reimo Jaksobsoni rõõmsaks näiteks tema tütar Anni, kellega ta koos laupäeval Tartu kogumispunkti külastas.
Kuigi põgenike aitamine muudab meele härdaks, teeb Reimo Jaksobsoni rõõmsaks näiteks tema tütar Anni, kellega ta koos laupäeval Tartu kogumispunkti külastas. Foto: Margus Ansu / Tartu PM / Scanpix Baltics

Üldiselt ta põgenikega palju sõjasündmustest ei räägi ega uuri, kust nad tulevad. Selle asemel näitab ta Tartus kohti, kus võiks jalutamas käia või mida veel linnas vaadata. Ta tõdes, et abistamisega tuleb ise tunnetada oma piiri ja kõiki neid sündmusi mitte liialt südamesse lasta.

«Eks ikka on keeruline ennast positiivsena hoida, aga mul on toredad lapsed ja pere, kes mõtted mujale viivad. Abistamisega ei saa minna liiale. See siin pole ju nädala teema ning võib kesta oodatust pikemalt. Kes tahab, see aitab ja kes ei taha, siis see on ka mõistetav,» ütles Jakobson.

Täna hommikul oli mees samuti Tartus vana kino ees. Ta viis sinna abikaasa, kes läks vabatahtlikele appi asju sorteerima.

Tagasi üles