Siiri Laidla: igikorduv ootus

Siiri Laidla Foto: Sille Annuk

Poetess Marie Under on kirja pannud read: «Mu kevad algab pääle jõulu juba: neist päiksekiirtest oli ammu puudu, mis vargsi poevad läbi härmas ruudu, kus kurb ja pime ootamas mu tuba.»

Jah, ka sada aastat tagasi igatsesid inimesed kevadet. Teadmine, et tulgu mis tuleb, aga kevad tulemata ei jää, kätkeb lohutust ja turvatunnet. Ja seda on meile praegu hädasti vaja. Kui nemad, sajanditagused, eluga hakkama said, saame ka meie. Vaenas ju neidki sõda, ajad oli ärevad. Marie Undergi pidi kodumaalt põgenema. Nii et maailmas pole sajandiga justkui midagi muutunud. Ikka ootame kevadet ja kardame sõda. Võtame vastu sõjapõgenikke, lootuses ise sellest saatusest pääseda. Varume küünlaid, tikke, seepi, kuiv­aineid, soola.

Ent inimene ei suuda pidevalt hirmuseisundis viibida. Aeg-ajalt sõda ununeb, muutudes õpikutekstiks, rutiinseks uudiseks või arvutimänguks. Kui seal kuskil kaugel on keegi omavahel tülli pööranud, siis madistagu omavahel. Kuid nii kergelt paraku ei pääse. Ajalugu pajatab muud.