VIDEOD ⟩ Ukrainlanna Inna Šulženko naases sõtta, et töötada kodulinnas Dnipros

Sõja esimestest tundidest saadik Tartu Postimehega oma saatust jaganud Inna Šulženko on Kesk-Ukrainas Dnipros tagasi. Kahel eelneval nädalal jõudis ta viia 9-aastase tütre sõjavarju Leetu.

Tütar Kirina käib nüüd Vilniuse koolis, kus õpivad rahvusvahelise kogukonna lapsed, kel on Leedu juured. Kui Kirina käest küsiti, kas ta tahab tagasi Ukrainasse, vastas tüdruk, et ei – rohkem ei taha.

Kirinal on oma tuba ühiselamus, sellessamas, kus elab ta Vilniuses õppiv 19-aastane vend Ivan. Nende ema Inna Šulženko loodab, et teineteist toetades saavad lapsed seal hakkama.

Ühiselamu, kus praegu elavad Ivan ja Kirina. Foto: Inna Šulženko

Töötajaid pole

Sõda on kestnud kolm nädalat. Eilsest saadik on Inna Šulženko Dnipros, jätkates oma tööd. Ta koht on Caritases ehk üle maailma tegutsevas sotsiaaltöö organisatsioonis, millel on Kesk-Ukrainasse töötajaid alles jäänud vähe – inimesed on langevate pommide hirmus riigist välja sõitnud.

Caritase peamiste tegevuste hulgas praegu on nii riide- kui ka toiduabi jagamine sõjas räsitud peredele, kes ohtlikku teekonda Ida-Ukrainast Läände ette võtta kas ei julge või ei saa või ei soovi. Paljud neist ei hooli enam millestki.

Inna Šulženko kirjeldab teises videos oma esimese päeva tööd Caritases pärast Leedust naasmist. Väljast kostab õhuhäire sireen. Osa inimesi on läinud keldrisse, aga kõige vapramad jätkavad tegutsemist. Saabunud on humanitaarabi - rõivaid ja esmatarbevahendeid, mida tuleb sorteerida. Ruumi tagaosas toimetavad Milena ja Tatjana.

Inna Šulženko on rääkinud algusest peale, et tema sõjapõgenikuks ei hakka, vaid tuleb Ukrainasse tagasi. Kõik ei saa ju maalt lahkuda, leiab ta. Raske oli uskuda, et kui inimene on raketirünnakute ja sireenide kuuldekaugusest eemale pääsenud, et ta siis meelt ei muuda, ja sõtta tagasi lähebki. Ühe öö on Inna Dnipros juba maganud, aga magada ei ole ta saanud, sest linna pommitatakse jälle.

Ukraina teedel põgenikevooridel lõppu ei paista. Osadel masinatel kiri «Lapsed». Foto: Inna Šulženko

Läbi terve Ukraina Poola piirilt tagasi Dniprosse sõites – seda maad on 900 kilomeetrit – oli Inna tunnistajaks vastusõitvale põgenike voorile, mille lõppu ei paistnud. Üksteise sabas liikusid läände autod ja bussid, mõnel peal kiri «Lapsed». Vaid üksikud masinad olid suuna võtnud sisemaale. Nende üksikute seas sõitis ka Inna koos oma mehe Pavloga, kes oli jäänud teda piirile ootama. Mehi Ukrainast välja ei lasta, ja Pavlo oli teinud vabatahtlikutööd seni, kuni Inna nende tütre läbi Poola Vilniusesse ära viis ja ise tagasi tuli.

Pisarad said otsa

Küsimuse peale, kas neil hirmu ei ole, vastas Inna Šulženko, et õnneks on kõik hästi, lastega hoiavad nad sidet. Vilniusest välja sõites ja lapsi maha jättes nuttis ta küll palju, aga nüüd on pisarad otsas ja silmad kuivad.

«Kõige suurem hirm on mul see, et mis saab, kui see sõda laieneb Poola, Leetu, Lätti ja Eestisse... Meil on ainult kaks varianti: kas Ukraina võidab selle sõja koos muu maailmaga või...»

Inna Šulžnko ei lõpetanud lauset.