Keegi Jaapani tüdruk käis Tartu ülikooli raamatukogu muusikaosakonnas iga päev klaverit mängimas. Istus toolile, pani klapid pähe, asetas sõrmed klahvidele. Mängis enamasti peast. Või siis leidis noodiriiulilt etüüde ja palasid.
Tellijale
UTLIB 220 ⟩ Ka kõrvad oskavad lugeda. Muusikat!
Ta võis olla vahetusüliõpilane või doktorant. Ka viimasel päeval enne Tartust lahkumist tuli ja mängis. Pärast tänas kõiki töötajaid, pisarad silmis. Ütles, et tema kodumaal raamatukogudes sellist võimalust pole.