Alina Paas: kuidas toetada ukrainlasi, kes ei tea, millal saavad koju tagasi pöörduda?

Alina Paas Foto: Margus Ansu

Venemaa sõda Ukraina vastu on kuritegelik, traagiline ning puudutab meid kõiki. See, kui abivalmilt on inimesed Tartus ja üle Eesti Ukraina kannatustele reageerinud, näitab, kui tugevad oleme ühiskonnana ja kui palju on meis inimlikku headust.

Tuhanded eestimaalased on annetanud aega, raha ja kaupu Ukraina rahva abistamiseks ning Ukraina vabaduse kaitseks. Ukrainlased on selle eest Eestile väga tänulikud. Üheskoos saame väljakutsetega hakkama edaspidigi.

Sõja tõttu on Ukrainast ÜRO andmeil lahkunud juba üle kahe miljoni inimese, kes vajavad ajutiselt uut elukohta. See on kõige kiiremini arenev põgenikekriis pärast teist maailmasõda. Ka Tartus on varjupaiga leidnud paarsada sõja eest põgenenud inimest, peamiselt naised ja lapsed. Need on inimesed, kes ei tea, millal saavad tagasi pöörduda koju – Harkivisse, Sumõsse, Tšernihivi või mujale.

Tartu ukrainlasena tahan kaaslinlastele öelda: Ukraina on sõbralike, heasüdamlike ja külalislahkete inimeste maa. Ma usun, et neid väärtusi kannavad endas ka ukrainlased, kes on pidanud sõja tõttu jätma oma kodu ja leidnud varjupaiga Eestis. Samas palun mõista, et sõja eest pagenutel on elu raskeim periood, neid sunniti maha jätma kodu ja lähedasi. Nad on kogenud sõjaga kaasnevaid erakordseid ebameeldivusi.

Kahjuks võib hooletu suhtlemine ja läbi mõtlemata abistamine teha traumeeritud inimesele veel rohkem haiget.

Muremeel ja lähedaste raskused on toonud kokku ka need tartlased, keda ühendavad perekondlikud sidemed Ukrainaga. Siinne ukraina kogukond pakub linnale abi, et sõja eest pagenud inimesi vastu võtta ja toetada nende kohanemist Eesti eluga.

Kogukonna liikmed soovivad kaasa aidata ka sellele, et luua edaspidi kõiki osalisi arvesse võtvas tempos uusi kultuurisildu. Nii neid sildu, mis ühendaksid eri Ukraina piirkondadest sõja eest põgenenuid omavahel ja pakuksid ukraina kultuuri kaudu vaimset tuge ja kodutunnet, kui ka neid sildu, mis ühendaksid kõiki inimesi üle kogu Tartu.

Vägivalla eest pagenud inimesed vajavad kõigepealt muidugi seda, mis annab esmase turvatunde: kindel peavari, arstiabi, kriisinõustamine. Alustada tuleb iseseisvat elu Eestis. Selleks on vaja isikukoodi, sotsiaalseid toetusi, tarbeesemeid. Pered leiavad lasteaia- ja koolikohad, sest kui lapsed hoitud, saavad vanemad asuda tööd otsima. Neid töid juhivad osavõtlikult Eesti riik, omavalitsused ja asjakohased vabaühendused.

Samal ajal saavad kultuuriasutused, spordiklubid ja huviringid valmistada koostöös ametnike, kriisinõustajate ja ukraina kogukonnaga ette järgmisi tegevusi, millega luua uusi sidemeid eri vanuses ja eri keeli kõnelevate inimeste vahel. Sidemeid kultuuri ja spordi, suhtlemise või mängu kaudu.

Ning loomulikult – ülimalt oluline on riigi, omavalitsuste, haridusasutuste ja õpetajate koostöö, et käivitada jõukohane eesti keele õpe paljudele eri vanuses inimestele. Keeleoskus, ka algtasemel, toetab kõiki teisi püüdlusi.

Oluline on, et kõik see oleks läbimõeldud ka kriisinõustamise vaatenurgast. Nii juhendajatel, treeneritel kui ka osavõtlikel linlastel võiks olla algteadmisi psühholoogilisest esmaabist. Kahjuks võib hooletu suhtlemine ja läbi mõtlemata abistamine teha traumeeritud inimesele veel rohkem haiget. Kasulikku teavet, kuidas läbimõeldult tegutseda, jagas hiljuti näiteks kriisinõustaja Tiina Naarits-Linn MTÜ Mahena Facebooki lehel.

Ma olen ukrainlanna ja ma olen tartlanna. Tartus juba mõnda aega elanud inimesena pean väga oluliseks meie linna ning eesti kultuuri tutvustamist siia saabuvatele inimestele. Ning loomulikult – ülimalt oluline on riigi, omavalitsuste, haridusasutuste ja õpetajate koostöö, et alustada jõukohast eesti keele õpet paljudele eri vanuses inimestele. Keeleoskus, ka algtasemel, toetab kõiki teisi püüdlusi.

Tartlastena saame kõik ühel või teisel moel aidata kaasa sellele, et sõja eest põgenenud inimesed saaksid tagasi tavalise elurütmi, ning sellele, et nad saaksid hakata tegusateks Eesti ühiskonna liikmeteks.