Putukad jätavad ruumi fantaasiaks

Vaatajate ees on lavastuse «Morten Viks lollide laeval» värvikirevas kujunduses mänguhoos Meelis Hansing (vasakult), Markus Luik, Eva Püssa ja Karol Kuntsel.

FOTO: Georg Rosma

Vaadates Juss Haasma lavastust «Morten Viks lollide laeval» Vanemuise väikeses majas, tekkis nii mõnigi küsimus. Nende hulgas on peamine: kas see on või ei ole lastelavastus?

«Morten Viks» erineb täiskasvanute lavastustest kirkama kujunduse, lühema kestuse, näitlejate teistsuguse mängumaneeri ja alguse kellaaja poolest.

Lavale on seatud vaba tõlgendus Rainer Jancise lastejutust «Seiklus Salamandril». Tõlgendus on õnnestunud. Huvitav, et samal ainesel valmis 2011. aasta suvel ka lavastus VAT Teatri ja Kuressaare Linnateatri ühistöös.

Nagu värviraamatus

Vanemuise väikese maja lavale on loodud maailm, mille kohta võiks öelda, et seal on piisavalt ruumi, mida lapse fantaasia saab täita. Nagu pilt värviraamatus – jooned on olemas, kuid värvida tuleb ise.

Omal kohal on Janek Savo-laineni videograafika, mis toimib ka lavastuse raamina ning seob ühtseks tervikuks alguse ja lõpu.

Kaie Kali loodud kujundus on lapselikult värvikirev ja lihtne, kuid teisalt piisavalt leidlik ja detailne: köögis, kus tegutseb lepatriinu, tegutseksin ma isegi.

Juss Haasma on suutnud oma teises lavastuses (tema esimene lavastajatöö oli «Pärmi Jaagu unenägu» sügisel 2010 Tartu Uues Teatris) luua näitlejatest hästi mängiva ja ühtse ansambli, kes tegutseb tugevalt väljajoonistunud tüüpidena. Mäng on tasakaalus ja vaba.

Margus Tammemäe seatud rütminumbrid ilmestavad tegevust ja tuletavad meelde kollektiivi Stomp, kes kasutab muusika loomiseks kõike muud kui muusikariistu.

Saalis istudes avastasin end mõtlemas selle üle, millise pilguga vaatab «Morten Viksi» minust hulka noorem isik. Kas ta näeb selget ja lihtsat lugu, kus saab nalja ja kus kõik käib kiiresti nagu multikas? Või on tema ees tore vaatemäng, kus siiski jääb õhku küsimusi ja arusaamatusi.

Vaadates sihtpubliku reaktsioone, jõudsin järelduseni, et tegelen liigse ülemõtlemisega.

Täiskasvanud inimese silmale tundub tegemist olevat lavastusega, mis on mõeldud lastele, kuid milles on vaatamist ka suurtele. Oma olemuselt on «Morten Viks» hoogne ja värviline lugu, kus täiskasvanutele pakub kommi sõnaline pool. Ühtlasi on see lavastus popkultuuri kiirkursus.

Muu hulgas langeb stereotüüp, mille järgi võiks lepatriinu olla laval õrn ja hell naissoost isik. Vaatajate ees köögis on kokaks lepatriinulik lepatriinu, keda mängib Meelis Hansing. Kui selle ühel hetkel ära tabasin, ründas suunurka meeldiv muie.

Mäng ja pedagoogika

Juss Haasma on kokku pannud mängu ja pedagoogika.

Väike vaataja saab selgeks, et juustuburgerid pole maailma kõige parem toit ja et ingliskeelseid väljendeid kõlab meie kaunis emakeeles liiga palju. Täiskasvanu märkab, kui mõjutatud me oleme tõsieluseriaalidest ja seltskonnakroonikast. Etenduse alguses peetakse lühike loeng putukatest ja nende olemusest.

Soovitan suurtel lastel võtta ühel päeval tööst vabadus ja teatrisse minna. Ikka selleks, et meeldival moel leida üles laps enese sees. Siiski ei tasu unustada kaasa võtta ka päris pisikesi, neid, kellele see lavastus on mõeldud. Parafraseerides lauset lavastusest – olgem pärdikud ja lugegem ahvenad üle.

Esietendus

• Vanemuise väikeses majas esietendus 10. veebruaril «Morten Viks lollide laeval».

• Kaspar Jancise lasteloo on lavatekstiks vorminud Mart Kase.

• Lavastaja Juss Haasma, kunstnik Kaie Kal.

• Mängivad Maarja Mitt, Eva Püssa, Markus Luik, Martin Kõiv, Tanel Jonas, Karol Kuntsel, Riho Kütsar ja Meelis Hansing.

• Nii tänane etendus kui ka järgmised vältavad umbes 45 minutit ja algavad kell 12.

 

Tagasi üles
Back