Kogemus Poola-Ukraina piiri äärest: hostelites kostab öösiti läbi seinte nuttu

Pikk öö ja kannatused selja taga, asusid Otsad koos põgenikega tagasiteele esmaspäeva hommikul. Foto: Loone Ots

Tartu linnavolikogusse kuuluv folklorist ja kirjanik Loone Ots (EKRE) ning tema abikaasa, konkurentsiameti peadirektorina töötav Märt Ots asusid esmaspäeva hommikul pisibussiga tagasiteele Poola-Ukraina piirilt Tartusse, kaasas viis sõjapõgenikku.

Pühapäeva õhtul jõudsid nad piiril asuvasse põgenike vastuvõtu punkti ning võtsid sealt kaasa kaks Odessa neidu ja ema koos kahe lapsega. Pimeduses teekonda Eestisse ei alustatud, kuna kõigil asjaosalistel oli selja taga pikk ja kurnav päev.

Öö veetsid Otsad ning põgenikud Poolas Chełmi linnas. Seal oli esialgu raskusi majutuskoha leidmisega, sest enamik võõrastemajadest oli juba põgenikke pilgeni täis. Siiski leidsid teelised hosteli, kus enne pikka sõitu pisut puhata. 

«Ka meie hostel oli põgenikke täis,» rääkis Ots. «Muidu oli kõik rahulik, aga öösel võis läbi seina kuulda kõrvaltoas ööbinud naise nuttu. Ka õhtul sööma minnes nägime neid, kes olid küll üle piiri pääsenud, kuid kelle jaoks kannatused polnud veel kaugeltki läbi saanud.»

Ots kirjeldas momenti, mil nad kohtusid kahe tudengineiuga, kel oli õnnestunud sõjakoldest napilt pääseda. «Nad rääkisid, kuidas nende elu kisti äkitselt lõhki, keegi ei osanud midagi sellist ette aimata. Maha tuli jätta kõik ning nüüd oli neil ka kaasa haaratud raha juba otsakorral. Chełmi jäid nad ootama piiri ületavaid kursusekaaslasi.»

Loone Ots hostelis 17-aastaste tudengite Natalia ja Mariaga, kes jäid praegu Poolasse oma kursusekaaslasi ootama, et seejärel üheskoos edasi liikuda. Foto: Loone Ots

17-aastased tudengid Natalia ja Maria põgenesid Harkivist Kiievi kaudu – pooleli jäid bioloogiaõpingud ülikooli esimesel kursusel. Ühel neidudest on juba sõja tõttu diagnoositud posttraumaatiline stressihäire, mida on Otsa kirjelduse kohaselt ilmselgelt näha ka tema suhtluslaadist.

«Põgenesime Harkivist. Kiievis istusime terve nädala pommivarjendis. Iga kord, kui välja läksime, olid uued purustused... me ei suutnud enam,» vahendas Ots tütarlaste sõnu. Lvivist Chełmi sõitsid tüdrukud 80 kilomeetrit põgenikerongis ja see retk kestis üle 24 tunni. Tudengid olevat öelnud, et üle kõige unistavad nad pääseda tagasi ülikooli õppima.

Otsa sõnul vedas tal ja tema abikaasal oma sõidu ajastusega, sest Poola võimud on hakanud piirama eraisikute päästemissioone. Põhjusena nimetatakse kartust, et hädas olevad inimesed võivad langeda inimkaubanduse ohvriks. Nii voorivadki pidevalt suured bussid ja pikad, ligi 30 vaguniga rongid piiri äärest Varssavi poole.

Otsade käsutuses olevas pisibussiga saabuvad Eestisse Odessast pärit noored naised Natalia ja Aljona, kellest üks on inglise filoloog ja teine tegutseb infotehnoloogia valdkonnas. Lisaks on autos pereema Julia koos 14-aastase poja Vladislavi (Vladik) ja seitsmeaastase tütre Viktoriaga (Vika).

Vladislavil lahutab põhikooli lõputunnistuse kättesaamisest vaid paar kuud õpinguid. 

Ots kiitis põgenikke rahuliku ja kannatliku meele eest ning lisas, et väga vapralt käituvad ka lapsed. Ehkki Natalia ja Aljona arvasid, et püüavad võimlalikult kiiresti Eestis oma erialal tööd jätkata, on kõik põgenikud kindlalt seda meelt, et lähevad kodumaale tagasi esimesel võimalusel.

Pühapäeva õhtul olevat pereema Juliale helistanud tema Dnipropetrovski oblastis võitlev abikaasa, kes soovis kohe ka Otsa endaga rääkida ja uuris konkreetsel moel, millised on eestlaste võimalused tema pere eest hoolt kanda. «Kui kinnitasin ja lubasin, et kõik on korraldatud ja me hoolitseme nende eest hästi, siis ta tänas meid siiralt.»

Otsa sõnul oli südantsoojendav kuulda sõjakoldest karmi mehehäält muret tundmas oma pere pärast. «Praegu tehakse sealtkandist selliseid kõnesid igal hetkel sadade või tuhandete kaupa,» arvas ta. 

Tartusse peaks väike päästemissioon jõudma ööl vastu teisipäeva. Odessa noored naised lähevad öömajale Otsade korterisse ning ema kahe lapsega saab esimese peavarju hotellis.