Loone Ots Ukraina piiril: seda inimlikku viletsust on raske kirjeldada

Põgenikekeskuses valitses kurbus ja väsimus, kõlas vaid laste nutt. Foto: Loone Ots

Tartu linnavolikogu liige Loone Ots startis laupäeval koos abikaasa Märt Otsaga Ukraina poole, et ulatada abikäsi piiri ületavatele põgenikele ning tuua nad Eestisse. Pühapäeva õhtul asusid nad tagasiteele.

«Üldiselt on teel rahulik, aga märgata on sõjaväekolonne ja pikki autoronge,» kirjeldas Ots teekonda. «Kui mööduvad autojuhid näevad mu Ukraina-nimelist särki, siis nad tõstavad pöidlad püsti.»

Otsal on tihe suhe Ukraina ajaloolise kuurortlinnaga Odessa, tal on ilmunud raamat «Minu Odessa». Täna õhtupoolikul sai ta sealt aga kurva sõnumi. «Äsja kirjutas mulle sõber Odessast, et nad ei liigu sealt, tahavad surra oma isade haudade juures,» rääkis Ots pühapäeva õhtupoolikul kella viie paiku.

Sama päeva õhtul kella poole kaheksa paiku jõudsid Otsad Chełme linna, kus oli kavas peale võtta kaks tüdrukut, kes olid sinna tulnud Odessast. Kuid ruumi jagus mikrobussis veel kolmele inimesele. Seetõttu suundutigi piiriäärsesse põgenikekeskusesse.

Pingelised hetked

Piiril polnud inimestel võimalust pikaligi heita, kõik ootasid pingsalt pääseteed. Foto: Loone Ots

Piirile lähenedes muutus olukord pingelisemaks. Bussi peatati mitu korda ja vaadati üle dokumendid, Otsa sõnul oli kontroll isegi tugevam kui vastassuunas sõitjatele. 

Mehed olid jäänud piiri taha, palju oli lastega emasid. Foto: Loone Ots

Ukraina piirist kahe kilomeetri kaugusel asuvasse vastuvõtukeskusesse jõuti peale kella seitset õhtul. «Seda inimliku viletsust on raske kirjeldada,» ohkas Ots. «Inimestel pole ruumi pikali heita, nad seisavad püsti või üritavad istuda. Lapsed nutavad.»

Inimesi oli vastuvõtupunktis palju ja magamiskohti seal polnudki, inimesi üritati kiiresti edasi suunata. Pidevalt lahkusid bussid näiteks Varssavi poole. Suuremat paanikat märgata ei olnud, enamik abivajajaid olid kurnatusest tuimad. «Kõik, kellega ma rääkida üritasin, olid nii väsinud ja nii kurvad,» vahendas Ots. «Inimesed olid väsimusest apaatsed.» 

Aga Poola vabatahtlikud tegutsevad vapralt, põgenikele pakutakse süüa ja neid abistatakse nii, nagu on võimalik. Kohal oli ka kaks soomlannat, kes olid omal tahtel tulnud Helsinkist appi inimesi üle piiri toimetama. Nad pidid pühapäeval Soome naasma, kuid nähes, et põgenikebussi ootasid paljud, andsid nad oma koha ära ning jäid keskusesse.

Süjapõgenikke abistamas on palju Poola vabatahtlikke ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajaid, kes annavad endast parima. Foto: Loone Ots

Kiire töö

Poola vabatahtlike ja piirivalveametnike kohta jagus Otsal vaid kiidusõnu. «Selle aja vältel, mis me seal olime, saabusid pidevalt puupüsti täis piirivalvebussid, mis keskusesse inimesi tõid. Näha oli, et kõik liigub,» tunnustas ta kohapeal tegutsevaid ametnikke. 

Otsad toovad peale kahe tüdruku Eestisse ka ühe karkudega liikuva ema koos kahe lapsega. Pereisa oli jäänud Dnipropetrovski oblastisse riiki kaitsma. 

«Kui me kohale jõudsime, siis me küsisime, kes tahaksid meiega koos veel Eestisse tulla,» rääkis Ots. «Meile öeldi, et kui me oleme nõus, siis võime endaga kaasa võtta invaliidist naise oma lastega.»

Põgenikke saabus pidevalt piirivalvebussidega juurde. Foto: Loone Ots

Kõnealune perekond sai Dnipropetrovski oblastist pääsema napilt enne pommirahe algust. Väljaspool Ukrainat neil tuttavaid ei ole ning seetõttu olid nad nõus ka Eestisse tulema.

Erilist tublidust näitas üles poeg, kes majandas kottidega ning aitas oma ema ja õde. Nagu paljudel põgenikel oli ka neil kaasas vaid hädavajalik.

«Me asume kodu poole tagasi liikuma, aga enne magame öö ära, puhkame ennast välja,» ütles Ots.