Linnalegendid šokeerivad tõepäraga

Teadlaste hinnangul tuleb hiirte puhul tehtud tähelepanekute inimestele laiendamisel olla ettevaatlik, paralleele saab siiski tõmmata.

FOTO: Corbis/Scanpix

Koera- ja kassiliha hiina restoranis, hiirtepesa võitrumlis, rotid vorstiliinil, uriin õllepudelis, inimtuhast lahustuv kohv – rahvasuu on linnalegendide levitamisel leidlik.



Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteaduri Eda Kalmre selgitusel on linnalegend näiliselt tõene jutt, mis kujutab šokeerivalt ebaharilikke juhtumeid.

Linnalegendide aluseks on inimeste igapäevaelu, hirmud ning stereotüüpsed ettekujutused ja eelarvamused. Mõnel linnalegendil võib olla ka tõepõhi all, aga enamasti need Eda Kalmre sõnul tõestust ei leia.

Kontrolli alt väljas

Toiduga seoses hakkasid linnalegendid Kalmre selgitusel levima siis, kui toidu- või joogitegu ja selle serveerimine väljus osaliselt inimese kontrolli alt. «Esimesed linnalegendid tekkisid arvatavasti koos kõrtside tulekuga. Hurda rahvaluulekogus on näiteks jutte, kus räägitakse, et kõrtsis võib kõrtsmik segada oma pissi õllega,» rääkis Kalm­­re.

Igal ajastul on Eda Kalmre sõnul omad linnalegendid. Näiteks jutud inimliha kasutamisest vorstides pärinevad sõjaajast. Seevastu kuuldused hiirtest piima, saia või vorsti sees on levinud nii nõukogude ajal kui ka praegu.

«Kõige tüüpilisem jutt tänapäeval on see, et toidust leitakse mingi vastik asi, mis sinna kohe kuidagi ei kuulu – hiir, kondoom, suitsukoni,» lausus Kalmre. «Niisuguseid asju juhtub vahel ju ka päriselt, aga jutumaailmas võimendub see teema eriti, tänapäeval muidugi ka tänu meediale. Üks hiir piimapakis tähendab juba edasi kümmet või sadat sarnast liikvele läinud juttu.»

Kiired levima

Uuema aja linnalegendidele on Eda Kalmre selgitusel iseloomulik kiire levik ja sama kiire ammendumine. Mingil hetkel võib linnalegend olla interneti suhtlusvõrgustikes ja kom­­mentaariumides väga kuum teema, kuid mõne nädala pärast on juba uued teemad asemele tekkinud ja kuulujutt vaibunud.

Linnalegendide allikaid on enamasti keeruline määratleda. Välismaal on Eda Kalmre sõnul peetud suurte toiduainetööstuste vastu käivaid linnalegende ka konkurentide pahatahtlikuks laimuks ja arendatud konspiratsiooniteooriaid, justkui oleks mõni firma seotud satanistide, juutide või Ku Klux Klaniga. Tõestust need jutud leidnud pole.

Ometi on linnalegendid mõjutanud ettevõtete majandustulemusi. Näiteks 1978. aastal avaldasid palestiinlased hoiatuse, et Iisraeli jaffa apelsinid sisaldavad elavhõbedat. Teate trükkisid ära mitmed Lääne-Euroopa väljaanded ning Iisraeli apelsinide müük kukkus tugevalt. «Linnalegendid võivad majanduslikul võistlustandril saada omamoodi töövahendiks,» märkis Kalmre.

Tagasi üles