Ukraina-Poola piir. Südantlõhestav tunne oli, ütleb Inna Šulženko

Inna kõige suurem mure on, kuidas ja kus kasvab nüüd üles ta tütar, kas Leedus või Poolas. Mida otsustada? Tähtsam sellest murest on, et tütar ei kogeks nälga ega näeks varemates linnu ja külasid. Foto: Erakogu

Kuus päeva tagasi Ida-Ukrainast teele asunud Inna Šulženko ja ta kaaslaste jõudmise kohta üle Ukraina piiri Poola oli võimalik kinnitus saada neljapäeval tänu Inna pojale Ivanile, kes ema ja õde enda juurde Vilniusesse ootab.

Neljapäeva hilisõhtul teatas Inna Šulženko ka ise Tartu Postimehele, et on jõudnud Varssavisse, kus peatub sõbranna juures, et puhata ja välja magada. Ta oli sinna jõudes väsimusest nõrkenud, näljane ja tohutult kurb, mõeldes sellele, kuidas tal tuli jätta Ukrainasse oma mees, kes ei ole sõjaväes käinud – ei ole sõjaväekohuslane kunagi olnudki. Ta mees ei ole elus püssi käes hoidnud ega ühtegi lasku lasknud. Aga ka need mehed, kel sõdimiseks vähimadki oskused puuduvad, võetakse mobilisatsiooni korras arvele ja püütakse leida neile jõukohaseid ülesandeid.

Inna Šulženko rändab nüüd edasi koos 9-aastase tütre, kassi ja küülikuga. Teadmine, et tal tuleb varsti jätta oma nooremgi laps võõrsile, on südantlõhestav.

Ta kirjeldas pilte piirilt: mehed jätsid hüvasti peredega, teadmata millal ja kas nad naist ja lapsi veel kunagi näevad. Inna on endiselt kindel, et tema läheb tagasi Ukrainasse, otsib üles oma mehe ja nad püüavad koos olla kasulikud ükskõik mis viisil. «Kogu maa ei saa ju inimestest tühjaks joosta,» ütleb ta.

Telgid põgenikele Ukrainas enne piiri. Foto: Inna Šulženko

Inna saadetud piltidel on näha Poola piiri äärne Ukraina, kuhu on üles seatud lihtsad telgid ja varjualused, kus sõja eest põgenejail on võimalik end soojendada, leida hügieenivahendeid, soovi korral pikali heita.

Vaade telki. Ahi, kann kuuma veega, vooditel hügieenivahendid ja ravimid. Foto: Inna Šulženko

Telgis on porise maa peale seatud pikk rida välivoodeid, kaetud siniste tekkidega. Telgi keskel raudahi, mida köetakse halgudega.

Inna oli piiri lähedal tunnistajaks ka ühele õnnetusjuhtumile, mil autolt oli löögi saanud 10-aastane laps ja kohale kutsuti kiirabi. Lapse elu ei olnud õnneks ohus.

Õnnetusjuhtum lapsega piiril. Foto: Inna Šulženko

Kahe lapsega kolleegist, kellega Inna Šulženko pere Dniprost alates läbi Ukraina Poola piirile sõitnud oli, läksid nad lahku. Kolleeg leidis interneti abiga ühe Poola perekonna, kes noile piirile vastu tuli ja oli nõus edasise eest hoolitsema. Poolakate kaastunne ja abivalmis meel on suured, ja kõik koos sõitsid nad Krakovisse.

Kui Innal ja ta kaaslastel tuli piiri ületamist Medykas autode kolonnis oodata peaaegu kolm ööpäeva, siis nüüd Inna sõnul enam selliseid järjekordi ei ole.

Varssavi poole sõites koges Inna aga ka elu teistmoodi karmust, kui temalt ühes bensiinijaamas küsiti 30 liitri bensiini eest sularahas 100 eurot. Seda olukorda nägi pealt üks teine poolakas, kes korra majja lõi, ise oma kaardiga Inna kütuse eest ära maksis ja Innalt vaid 50 eurot sularaha selle eest võttis.

Varssavi sõbranna viis eile Inna ja ta tütre vaatama ühte kooli ning püüdis Innat veenda selles, et ta oma tütre hoopis tema juurde Varssavisse jätaks. Inna tunnistab, et tal on väga raske otsustada, mida teha. Ta annab aru, et Vilnius, kus ta täiskasvanud poeg ja tütar koos oleksid ja kuhu ta tegelikult teel on, võib samuti ohtu sattuda, kuna Valgevene piir on lähedal ja kolmas maailmasõda ei ole võimatu. Aga leiab, et tähtis on see, et ta lapsed ei elaks teineteisest lahus.

Kui nad Varssavis seda koolimaja eile vaatamas käisid ja nägid õpilasi, kes tulid mööda koridori vastu, kõigil sinikollased lindid rinnas, ka kõige nooremail lastel, liigutas see Innat südamepõhjani.

«Kogu maailm toetab me rahvast. Te ei kujuta ette, kui oluline on ukrainlastel seda tunda ja näha,» lausus ta. «Ma näen ka, kuidas Poola lapsed korraldavad pirukamüüke ning koguvad sel viisil raha Ukrainale.»