Linnalegendid ajavad toidutootjad naerma

Leivatööstuses on endiselt tähtis osa inimkätel, sest leivategu ei käi täisautomaatselt liinil, vaid kasutusel on avatud keedukatlad.

FOTO: Margus Ansu

Juttudel hiirtest võitrumlis või rottidest vorstiliinil võis nõukogude ajal tera tõtt sees olla, kuid praegu ajavad sellised uskumused toiduainetootjad pigem südamest naerma.


Ometi jutud levivad. Alles eelmisel kuul teatas Saaremaa mees, et leidis piimapakist surnud hiire. «Lõikasin selle (paki) külje pealt lahti ja seal ta siis oli – jalad kenasti puhtaks pesnud, selline väike, karvad olid peal,» pajatas mees Saare maakonna ajalehele Saarte Hääl. Sõnade tõestuseks näitas mees surnud hiirt paki põhjas.

Valio, kelle piimapakist mees hiire leidis, vannub, et tootmises loomake piima sisse ei sattunud ning hiir pidi end väljastpoolt läbi kile närima.

«Meie masinates pidanuks hiirest püree saama. See on võimatu, et hiir on piimapakis

terve ja värske väljanägemisega,» ütles Valio kvaliteedijuht Reliia Käro, kui viis Tartu Postimehe Laeva meiereisse ringkäigule.

Toru torus

Alates piima saabumisest kuni selle pakkimise ja lattu jõudmiseni ei näe piimatööstuses kordagi piima. On vaid hõbedaselt läikivad torud torude järel, mis vahepeal suubuvad suurtesse püttidesse ja masinatesse.

Mis masinate sees toimub, valgustas piimameister Andres Turu. Ta näitas pastöriseerimismasina sees olevaid lainelisi metallplaate, mille millimeetristest vahedest piim läbi pressitakse. Just need plaadid ja sama tihedad sõelad on põhjuseks, miks Saaremaa mehe hiireleid kogenud piimameistrile nalja tegi.

«No ei ole võimalik. Hea küll, üks inimene võib unustada sõela masinasse panna, aga neid sõelu on ju palju. Kõik korraga ei saa unustada,» rääkis ta, koputades sõrmenukiga läbipaistmatu sõela läikivat pinda.

Omal ajal Tartu piimakombinaadis töötanud Turu meenutas, et üheksakümnendate alguses olid piimavannid veel lahtised ning siis võis tõepoolest neisse sattuda asju, millest linnalegendid räägivad. Siiski pole piimameister ise hiiri võitrumlis ega kaastöötajaid piimavannis suplemas näinud. «Ühe korra nägin Tartu piimakombinaadis töötades piima sees tihendi tükke – see on ka kõik,» ütles ta.

Kopp-kopp

Linnalegendid pajatavad, et hommikul tööle tulijad pidavat ka vorstivabrikus masinate pihta koputama, et hiired ja rotid neist välja jookseksid. Peaaegu 30 aastat lihatööstustes tegutsenud, praeguse Nõo lihatööstuse juhataja Toomas Kruustüki sõnul polnudki nõukogude ajal seesugused jutud üksnes linnalegendid.

«Ma olen oma silmaga Tartu lihakombinaadis rotte näinud,» tunnistas Toomas Kruus­tük.

Nägemisest hirmsam olnud Kruustüki meenutusel aga hais. «Terve Tartu linn haises. Päeva lõpus ei saanud odekolonniga ka kätelt seda haisu ära. Tooraine lasti halvaks ja alles siis hakati tootma. See oli õudne, mis toona lihatööstuses toimus,» jutustas Kruustük. Tänapäeva lihatööstus erineb Kruustüki sõnul kardinaalselt nõukogudeaegsest.

Nõo lihatööstuse moodsad ruumid meenutavad kohati operatsioonisaali – töötajad on valgetes vormiriietes, nägu silmini kaetud, baktereid hävitavad lambid kumavad sinist valgust, jalgadega peab iga natukese aja tagant valge desinfitseeriva vahu seest läbi astuma.

Singiviile tõstavad robotite puhtad käpad, mitte inimesed, iga päeva lõpus võetakse masinad lahti, pestakse ja desinfitseeritakse. Iga detail on peensusteni jälgitav – kes millist vorsti tegi, millised maitseained, liha ja lisaained sinna täpselt sisse läksid, kes vorste keetis, pakkis, lattu sõidutas.

Hiirtel ja rottidel pole Kruustüki kinnitusel ammugi nüüdisaegsesse tööstusesse asja. Närilised võetakse rajalt maha juba maja ümber, kus on väiksed peibutussöödaga toitmismajad, milles loomakeste elutee lõppeb.  

Ehituspraht

Pagaritööstuste kohta räägib rahvasuu, et ka saia seest võib leida hiire väljaheiteid, klaasikilde ja muud prahti. Samuti olla kuuldud, et vanaks läinud saiad kasutatakse järgmisel päeval ära rummikoogi sees.
«Hale on, kui inimesed tahavad leida halba seal, kus midagi halba ei ole,» ütles ligemale 40 aastat pagaritööstuses töötanud AS Pere labori juhataja Maire-Mai Toomere. «Eks need jutud tekkisid aastaid-aastaid tagasi ja võib-olla siis oli neis tõtt.»

Toomere mäletab isegi, et kui nõukogude ajal tehti veskis remonti, tuli jahuga pagaritööstusesse krohvitükke, kruvisid, mutreid, puuriotsikuid ja kõikvõimalikku muud prahti. «Ega need meeldivad leiud polnud,» nentis Toomere. Praegu on aga nõudmised hoopis teised ning pagaritööstuse sõeladel ja magnetitel pole jahust enam midagi kinni püüda.  

Ka legend vana saia kasutamisest rummikoogis paneb Toomere kiirelt pead raputama. «Meie majas pole kunagi midagi sellist olnud,» kinnitab ta. «Kui sai tuleb poest tagasi, ei tea me, mis tingimustel seda hoitud on ja mis seal arenenud võib olla. Ei saa riskida selle uuesti kasutamisega,» lisas Toomere.

Pidev kontroll

Veterinaar- ja toiduamet kontrollib Tartumaa Veterinaarkeskuse juhataja Anneli Kase kinnitusel toiduainetööstusi regulaarselt ning tootjad peavad jälgima tervet hulka seadustest tulenevaid hügieeninõudeid.
«Mingit alust linnalegendidel pole ja Eesti toiduainetööstus on usaldusväärne,» ütles Anneli Kask. Ta lisas, et toiduainetööstustele kehtestatud hügieeninõuete tõsiseid rikkumisi tuleb ametlike kontrollide käigus väga harva ette.  

Nii piima-, liha-, pagari- kui kondiitritööstused võivad tunde pajatada oma hügieenireeglitest ja selgitada, miks judinaid tekitavad linnalegendid tänapäevastes tehastes paika ei saa pidada. Ometi möönavad nad, et täit garantiid pole võimalik toiduainetööstuses millelegi anda, sest juhus ja inimlik eksimus jäävad.

«Ma arvan, et mitte keegi ei saa väita, et midagi ei juhtu. Võib juhtuda alati, aga oleme teinud kõik selleks, et neid juhtumisi vältida,» ütles Nõo lihatööstuse juht Toomas Kruus­tük.

«Inimfaktor ju jääb ikkagi. Me küll koolitame ja õpetame inimesi, aga inimene on inimene, mitte robot,» lausus Valio ostu- ja tehasedirektor Andrus Mölder.

Inimfaktori tõttu võib läbi minna ehk mõni väiksem eksimus – näiteks suur suhkrukristall või herilane moosis, aga hiir piimapakis on Möldri sõnul nüüdisaegses seadusi ja euronõudeid järgivas tööstuses võimatu.

Nõo lihatööstuse müügi- ja turundusdirektori Simmo Kruustüki arvates levivad linnalegendid varmalt endiselt seetõttu, et inimestel on meeles nõukogudeaegsed kombinaadid.

«Inimese mälu on pikk ja eelarvamused surevad aeglaselt. Rahvas ei tea, kui karmid on nõudmised tööstustele praegu,» lisas ta. 

Kindlad nõudmised
• Toidu valdkonda (toidutoorme ja toidu käitlemist, käitleja enesekontrolli ja riiklikku järelevalvet) reguleerib Eestis toiduseadus ning Euroopa Parlamendi ja ELi Nõukogu määrus 178/2002, millega sätestatakse kümnetel lehekülgedel toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded.
------------------------------------------------------

Rahvajutte Eesti Rahvaluule Arhiivist

Üks Rootsvere mees käin noodapaadiga 10 reisi Saksamaal viina toomas. Siis saan 1000 rubla. Sellega ostis talukoha ära. Kõrtsis oli sant viin, seda ei taheta mette. Räägiti, et kõrtsinaised müüa viina sees oma kuse koa ära. Seda /kõrtsiviina/ es võta paljut keegi.
ERA II 191, 312/3 (28) < Muhu khk, Muhu-Suure v, Nurme as,
Lillevälja t – < Muhu khk, Mäla k – Richard Viidalepp
< Andrei Metsaalt, 80 a (1938)

Miks vahel saia või leiva ja vorsti sees on karva või muid tükke, mis võiksid viidata mõnele elusolendile? Seletus on lihtne: leiva(kombinaatides) ja vorstikombinaatides on suured taigna- ja segumasinad, mis on pealt lahti. Hommikuti peab tööline sinna kõvasti pihta virutama, et hiired-rotid või isegi kassid sealt välja volksaks. Vahel aga unustab tööline kopsatada ja nii need karvad sinna toidu sisse satuvad ja mitte üksnes karvad...  See võib küll täielik väljamõeldis olla, aga ega ma ise küll ei tea, millised need taigna- ja segumasinad välja näevad.
EFA II 23, 221/222 (1) < Tartu, Aegviidu – Helen Luks (1997)

Perestroika ajal, kui kõike nappis, räägiti, et linnas müüdavad šašlõkid, hamburgeri kotletid, lihapiruka liha on kassi-koera liha, sest nii on müüjatele odavam ja kergem.
EFA II 23, 222 (2) < Tartu – Helen Luks (1997)

Teine juhus, seda rääkis mulle minu pojapoeg. Oli olnud mingisugune pitsa baar, väga hästi töötanud. Rahvast olnud ümberringi nagu murdu. Äkki tulnud üks mees, visanud nülitud kassi laua pääle. Ise ütelnud: «Rohkem täna liha ei saa, see on viimane.» Rahvas kadunud kõik laiali ja müümine oli otsas.
EFA I 6, 476 < Põlva – Leida Hani, 80 a (1995)
 

Tagasi üles