Kiri ⟩ Jüri Laurson: kiiresti peab avalikustama elanikele varjumiskohad
Praegusest Tartu linna julgeoleku valmisoleku olukorrast võib järeldada, et Tartus on unustatud kindlustada linnaelanike julgeolek vaenlase ootamatu kallaletungi korral. Teise maailmasõja ajal oli Tartu väike ja elanikke pisut üle 40 000, linnaelanike julgeoleku tagamiseks kasutati linnaosadesse rajatud varjendeid ning elamute betoonkeldreid.
Nüüdseks on need kunagi rajatud varjendid muutunud hooldamatuse tõttu kasutuskõlbmatuks või lammutatud. Ohtlikust olukorrast teatamiseks olid suuremate tehaste juurde üles seatud õhuhäiresireenid ja raudteel kasutati sireenideks vedurite vilesid. Nüüdseks on linn pindalalt mitu korda suurenenud ja elanikke linnas ligi 95 000. Ilmneb, et sõjalises olukorras varjumiskohtadest ei ole linnaelanikel teada.
Meil on õnn olla Euroopa Liidus ja NATO kaitse all. See ei tähenda, et saame olla muretud ja sõjaohtu ei ole. Me peame olema valmis tsiviilkaitseks. Sõda Ukrainas näitab, kui ettearvamatu võib olla meie idapoolne naaberriik. Ukrainas olid inimestel hästi teada sõjaolukorraks varjumiskohad ja õhuhäiresireenide abil teatamine. Paraku meie arhitektid on tegutsenud peaaegu 30 aastat kui lumehelbekesed. Uute elamute projekteerimisel ei ole ette nähtud isegi keldreid, kuhu varjuda. Eramutel pole keldreid, sageli ka korstnaid, et kriisiolukordades puiduküttel kasvõi kaminast sooja saada. Isegi stagnaajal oli iga elamu projekteerimisel ja ehitamisel ette nähtud kelder või väike panipaik varjumiseks ja talvevarude säilitamiseks.
Päästeamet soovitas sõjaolukorras kasutada korrusmajade akendeta keldreid ja hoonetealuseid parklaid. Elanikud peaksid teadma, kus asuvad nende elupiirkondades varjumiskohad ja kuidas toimub ohtlike olukordade korral sellest teatamine. Uksele koputamisest siis ei aita.
Jüri Laurson, teise maailmasõja läbielanu