Tõnis Lukas: au Ukrainale!

Tartu linnavolikogu tegi avalduse seoses Venemaa sõjalise agressiooniga Ukrainas, ettekande sel teemal pidas linnavolikogu esimees Tõnis Lukas. Foto: Kristjan Teedema

Tartu volikogu mõistis täna peetud erakorralisel istungil suures üksmeeles vastu võetud avaldusega otustavalt hukka Vene Föderatsiooni sõjalise agressiooni Ukraina vastu. Järgneb volikogu esimehe Tõnis Lukase kõne eilsel Tartu volikogu istungil.

Kohe Venemaa suuremahulise Ukrainasse sissetungi esimesel päeval avaldasid linnavolikogu liikmed tahet Ukrainat toetada. Saatsingi sama päeva õhtul laiali volikogu istungi kutse ning meie Ukrainat toetava avalduse teksti. Praeguseks on olukord muutunud ja ei ole ka. Sama on olukord sedavõrd, et Vene agressioonis pole juba 2014. aastast peale midagi üllatavat – sõda on käinud sellest ajast peale, mil okupandid tungisid Krimmi ja osasse Ida-Ukrainast.

Uus on see, et demokraatlik maailm on ometi ärganud, nähes nüüd oma silmaga Kremli avalikku agressiivsust ja režiimi inimvihkajalikku nägu.

Et uus rünnak kujuneb ohvriterohkeks, oli aimata juba kohe neljapäeval, aga nüüdseks on veelgi selgem, et tegemist ei olnud lühikese planeeritud hoiatusrünnakuga, vaid massiivse sõjakäiguga, kus pigem saadetakse lahingusse uusi jõude, kui hoogu maha võetakse.

Venemaa ja tema liitlane Valgevene on muutunud avalikult paariariikideks. Venemaa president on oma skisofreenilise ajaloodoktriini ehitanud Venemaa kui rahutooja kuvandile, keelates samas sõna rahu ning lauset «Ei sõjale!» isegi kasutada – selle eest viiakse inimesi otse tänavalt ja kodudest vangi.

Venemaa politsei võitleb oma kodanikega ja sinikollaste õhupallidega laste käes… Sõnade ja tegude lahknemisest ei saagi olla karikatuursemat ja selgemat pilti!

Suur isamaasõda on olnud Vladimir Putini ideoloogias aukohal. On nõutud moraalse hegemooni staatust Saksa natsiriigi purustamises teises maailmasõjas. Sellest ideoloogiast on võrsunud ka praegune rünnak sõltumatu Ukraina riigi vastu.

Vene rahvas on pidanud ennast vabaduse toojaks, aga nüüd ründab tema riik meeletus vihas oma vennasrahvast. Praegune Venemaa on toonud rahu asemel Euroopale hoopis sõja – ajalugu kordub farsina!

Lõpuks ometi on ka Venemaast kaugemal asuvate riikide valitsused mõistnud, et Ukraina rahvas kaitseb praegu oma maa kõrval ka kogu Euroopat, tervet maailma, selle demokraatiat ja rahu.

Täna nõuab Tartu linnavolikogu üksmeelselt Venemaalt tema agressiooni kohest lõpetamist. Nõuame agressiooni lõpetamist ka Valgevene režiimilt, kes samuti on Ukrainale kallale tunginud. Nõuame sõja vallapäästjate ja teiste sõjakurjategijate karmi karistamist. Toetame igati Ukraina rahvast ses ebavõrdses võitluses ja pakume igakülgset abi mahus, mida saab Tartu omavalitsusena pakkuda. Samuti kutsume Eesti Vabariiki toetama Ukrainat igakülgselt, ka sõjaliselt.

Kui kollektiivse Lääne reaktsioonid tundusid mõne esimese päeva jooksul hambututena, siis eilsest alates on otsustavus kasvanud. Sel on ainult üks põhjus: lõpuks ometi on ka Venemaast kaugemal asuvate riikide valitsused mõistnud, et Ukraina rahvas kaitseb praegu oma maa kõrval ka kogu Euroopat, tervet maailma, selle demokraatiat ja rahu.

Ukraina on Euroopas ja me vajame tulevikus ka Euroopa pikaajaliste traditsiooniliste demokraatiate kõrvale entusiastlikke, patriootlikke rahvaid, kes on valmis ennast üles ehitama – siis värskeneb ka Euroopa üldine kuvand ja teda ei peaks pidama arengu lõpufaasi jõudnud kullast kraaninuppudega vanadekoduks, kes maailmaasjades enam kaasa rääkida ei soovi ja enda eest seista ei jaksa. Ukrainale tuleks anda liikmelisuse perspektiiv nii Euroopa Liidus kui NATOs!

Kui pisut enam kui kuu tagasi, 20. jaanuaril, tegime Tartu volikogu istungil avalduse Vene ajaloo- ja inimõigusorganisatsiooni Memorial kaitseks, ei olnud meil aimu, et nii ruttu tuleb sisuliselt samalt kohalt jätkata.

Samas on tegemist arengu loogilise jätkuga. Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin on otsustanud muuta ajalugu. Kirjutada juba toimunud sündmused endale sobivalt ümber ja mõjutada sõjalise jõuga ka tulevikku, mida ei segaks ajaloosüdametunnistus.

Venemaa president on oma skisofreenilise ajaloodoktriini ehitanud Venemaa kui rahutooja kuvandile, keelates samas sõna rahu ning lauset «Ei sõjale!» isegi kasutada – selle eest viiakse inimesi otse tänavalt ja kodudest vangi.

Mõni päev tagasi pidas Vladimir Putin kogu maailmale «ajalooloengu», milles eitas rahvusvaheliselt kujunenud arusaama ajaloosündmustest ja kasutas olnut täiesti meelevaldselt. Selle «uue ajalookäsitluse» teelt just tuligi Memorial kui mälu hoidja ja valvur, ära koristada. Memoriali püüe rahvale ajalugu anda, teha see inimnäoliseks, kus on nii ohvrid kui ka mõrtsukad ja vastutajad, segab Putinit. Ta tahab vormida masse nii, et teadmised ja vastutustunne ei takistaks inimeste hävitamist, teisitimõtlejate ja teiste rahvaste vihkamist. Tegelikkust soovitakse asendada väljamõeldistega. Just sellele seisamegi vastu meie, ülikoolilinna Tartu volikogu liikmed.

Ukrainlased ja meie seisame praegu demokraatia eest. Demokraatiat on rahvastel tarvis selleks, et ära hoida eluaegse võimuga diktaatorite teket, kes on aastatega nii oma suure tuumanupu külge kasvanud, et on hakanud arvama, et on jumalad, otsustamaks kogu maailma elu või surma üle…

Praegu sõltub maailma käekäik ukrainlastest, kelle kaitsetahet ja üksmeelt saab vaid imetleda ja tuleb igati toetada. Seepärast on Tartu linnavolikogu tänase tahteavalduse lõpus ka kinnitus, et Tartus elavad, töötavad ja õppivad Ukraina kodanikud võivad olla kindlad Tartu linna toele.

Kindlasti mõjutab praegune sündmuste käik ka meie endi igapäevast elu. Kutsun ühinema kaitseliiduga, mille liikmeskonda astumise avaldusi on juba viimastel päevadel rohkesti lisandunud. Ka tartlastel tuleb rahu hoidmiseks teada, kuidas oma kodu ja kodumaad kaitsta.

Ja lõpetuseks – ei tohi alahinnata märkide mõju. 1965. aastast kannab Riia tänavat Narva maanteega ühendav sild Võidu silla nime. Sellise nime andis talle okupatsiooni sümboolseks põlistamiseks Tartu linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee suure isamaasõja võidu 20. aastapäeva tähistamiseks.

See nn võit oli toonud juba siis ja tõi edaspidi nii eesti rahvale kui ka teistele rahvastele Euroopas, ka ukrainlastele, suuri kannatusi. Sellist «võitu» ei saa meie jätkuvalt tähistada! Kutsun üles kohe algatama volikogu poolt selle kesklinna silla nime muutmist, küsides rahvalt uue nime ettepanekuid.

Au Ukrainale!