Intervjuu ⟩ Kaitseliitu astuda soovijate hulk on kasvanud

Kaitseliidu Tartu maleva pealik kolonelleitnant Kaido Tiitus. Foto: Henry Narits

Kaitseliidu Tartu maleva pealik kolonelleitnant Kaido Tiitus tõdeb, et kaitseliitu astujate soov on viimastel päevadel kasvanud. Samas on ta seda meelt, et praeguses seisus Eestit sõjaoht ei ähvarda. Siiski peaks iga inimene olema kriisiolukorraks valmis.

Kas viimase nädala sündmused on toonud kaasa huvi kaitseliitu astuda?

Seda on märgata, et huvi kaitseliiduga ühinemise vastu on kasvanud. Ma praegu küll ei oska täpset statistikat ses osas ütelda, kuid siin-seal on kuulda, et huvi on üles näidatud. Ka mulle helistasid eile mõned vanad tuttavad, et uurida kaitseliitu astumise kohta.

Mis on kaitseliidu ülesanne praegu?

Teeme sedasama, milleks meid on ellu kutsutud, ehk panustame vabatahtlikult riigikaitsesse. See tähendab, et teeme plaane, harjutame ja oleme valmis.

Kas kaitseliidul oli eelinfo selle kohta, et sel nädalal Ukrainas sõjaks läheb?

Tegelikult ei olnud. Oleme samas inforuumis, nagu muu maailm. See tuli ka meie jaoks üllatusena. Ootasime ja lootsime, et see asi deeskaleerub ja laheneb rahulikult. Aga läks teisiti.

Kas on plaanis lähiajal korraldada ka mõningaid suuremaid õppusi?

Teeme õppusi kogu aeg. Harjutamine ja kokkukäimine käib tavapärases rütmis edasi. Kaitseliitlaste väljaõpe on üsna intensiivne, eraldi mingit õppust korraldada ei ole plaanis. Ohutase Eestis on praegu sama, see tähendab, et otsest sõjalist ohtu Eestile ei ole.

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on välja öelnud, et neil on vaja relvajõudu ja ka sõjalise ettevalmistusega mehi. Näha on, et eestlased soovivad väga Ukrainat aidata. Kuidas teie suhtute sellesse, kui Eesti mehed soovivad vabatahtlikult Ukrainasse rindele appi minna?

Minu isiklik seisukoht on see, et loomulikult, kes tahavad aidata, võivad seda teha, aga riiklikku seisukohta ei otsusta mina. Riik on juba abi osutanud ja mitte ainult humanitaarabi, vaid saatnud ka relvastust. Nagu me lahingukroonikast näeme, siis relvaabi on juba läinud asja ette.

Aga kas teie hinnangul oleks vaja saata ka Eestist mehi rindele?

See on poliitiline otsus. Mina ei saa teha üleskutset, et lähme ja teeme, see peab olema Eesti riigi otsus.

Kuidas teile tundub, kas Eesti jääb sõjast puutumata?

Ei oska öelda. Need mõtted on kõik ühe teise mehe peas kinni. Tükk aega käis ju vaidlus selle üle, kas Venemaa ründab Ukrainat või ei. Ühed ütlesid, et unustage ära, see on mõttetu sõda ja Venemaa ei tee seda. Teised ütlesid, et Venemaa kindlasti ründab Ukrainat. Nüüdseks on teada, et viimane ennustus oli õige.

Samas on näha, et Venemaa on kogu oma jõu suunanud Ukrainasse, mis tähendab seda, et meie piiri taga on meid ohustavaid vägesid vähem. Sellest loogikast lähtuvalt võib öelda, et ei ole tõenäoline, et Venemaa meid ründab.

Venemaa majandus ei ole nii tugev, et nad suudaksid nii ulatuslikku sõjategevust ülal pidada. Kui juba arvestada selle infoga, mis tuleb Ukrainast, siis on näha, et see ei ole odav lõbu. Nad on juba hädas oma üksuste varustamisega, kaotatud on inimelusid, mis omakorda nõrgestab nende majandust. Need, kes on rindel, võiksid selle asemel olla tehastes tööl ja riigile tulu toota. Selle asemel nad jätavad oma elud Ukraina lagendikele.

Kaitseliidul on ka noorteorganisatsioonid. Kuidas nemad kriisiolukorras kaasatakse?

Kui räägime noorkotkastest ja kodutütardest, siis nemad ei ole seotud ühegi Eesti riigi sõjaplaaniga.

Tõsi, osa naisi on võtnud ka sõjaaja kohustuse ehk nad kuuluvad ka sõjaajaüksustesse. Naiskodukaitse peamine ülesanne on ikkagi ühel või teisel moel toetada kogukonda ja kaitseliitu.

Kui kujutame ette, et täna toimub Eestis sama, mis praegu Ukrainas, siis naiskodukaitse ülesanne on toetada keskuste tööd: aidata haiglaid, aidata humanitaarabi jagamisega.

Üks oluline teema on ka evakueerimine, mida aitavad päästeametil koordineerida naiskodukaitsjad.

Oleme näinud videolõike sellest, kuidas inimesed Ukrainas varjuvad õhurünnakute eest metroojaamadesse. Sellega seonduvalt on üles kerkinud küsimus, kus meie pommivarjendid on.

Meil metrood tõesti ei ole. Tasub oma telefonisse alla laadida mobiilirakendus «Ole valmis», kus on kriisiolukordadeks juhised olemas, seal on info ka varjumise kohta. Eestis kaardistab varjumiseks kohti päästeamet, kaitseliit sellega otseselt ei tegele.

Mida te inimestele soovitate, kuidas oleks praegu õige käituda? Kas ja mida on vaja varuda?

Tuleb säilitada kaine mõistus ja rahu ning usaldada meie riiki. Praegu peaksime kõik olema juba erinevateks kriisideks valmis. Võtame või näiteks mõni aeg tagasi ette tulnud Võru näite, kus oli ulatuslik elektrikatkestus, või siis pikalt väldanud koroonakriisi ja eriolukorra. Need olukorrad peaks juba meie inimestel pirni põlema lööma ning igaüks peaks arvestama, et elamises oleks elementaarne toidu- ja joogivaru olemas.

Kui rääkida oskustest, siis iga Eestimaa mees, ja miks mitte ka naised, võiks liituda kaitseliiduga, sest me ei korralda ainult reservteenistust, vaid kaitseliit annab ka oskused, kuidas kriisiolukordades toime tulla.