Adaverest pärit Eesti kiiruisutaja Marten Liivi 1000 meetri sõidust Pekingi taliolümpiamängudel on möödas kümme päeva. Kui mitmed teised Eesti sportlased naasesid olümpia järel kodumaale, siis Marten Liiv oma Hollandi tiimi juurde. Märtsis saabub Liiv üle mitme kuu aga kodumaale, et lõpetada oma hooaeg Eesti meistrivõistlustel. Kuidas võtab Liiv kokku oma kogemuse Pekingi olümpialt?
Marten Liiv, tegite olümpial väga hea esituse ja jäite seitsmendaks, samas lahutas võitjast vaid 0,73 sekundit. Kuidas tulemust hindate?
Tõsi, nüüd on korralik analüüs tehtud ja treeneriga arutatud ning olen enda üle siiski pigem uhke. See kaotus tähendab umbes 2,5 meetrit ning sõidul ei jäänud mulle varu sisse. Andsin endast ära kõik, mis kehas ja jalgades oli.
Kuidas on õnnestunud taastuda, arvestades, et jaanuaris saadud vigastus andis enne võistlust veel tunda?
Kui aus olla, siis tegelikult ma polegi veel täiesti ära taastunud. Tõesti, 1000 meetri sõidus käis veel valu läbi. Ilmselt sain üldse võistlema minna tänu doktorite ja füsioterapeutide kiirele reageerimisele, kes suunasid mind ravile ja tegid uisutamisest kaks nädalat pausi. Tegelikult olümpiamängude eel oli jalg halvemas seisus, aga võistledes tekkis adrenaliin ja ei tundnudki enam midagi.
Milline oli kogu olümpia kogemus Teie jaoks?
Ma teadsin, et enne põhidistantsi pean alati ühe stardi tegema, et kogeda läbi kogu rutiin. Olümpia on maailmakarikaetappidega võrreldes täiesti teine võistlus . Seal on ainult üks võimalus on hästi teha, MK-etappidel on neid võimalusi neli. Kui esimesel distantsil oli pinge suur, siis 1000 meetri sõidul enam mitte.
Kust tuleb Teie vaimne tugevus?
Mingil määral on see kaasa antud looduse poolt, aga palju mängib rolli ka see, et mul on olemas juba kaua oma vaimne treener. Olen seeläbi palju õppinud ja iga omandatud oskus tuleb võistlustel kasuks.
Kui palju eestlaste toetust olümpia ajal tundsite?
Oi, seda oli ikka väga palju. Head tagasisidet tuli kogu aeg ja see mis tegi tuju rõõmsaks.
Kas pole raske olla pidevalt kodust eemal?
Olen tõesti enamjaolt Hollandis, viimati käisin Eestis augustikuus. Nüüd tulen 19-20. märtsil osalema Eesti meistrivõistlustel. Muidugi tunnen sõpradest ja perest palju puudust, aga tänapäeval on võimalik teha videokõne või kasutada teisi lahendusi. Ma olen ikkagi väga õnnelik, et saan Hollandis nii toetava tiimi juures väga heades tingimustes treenida ja täita oma unistusi.
Kas sellist uisutaja karjääri saab üldse ainult Eestis teha?
Adaveres on noortel väga head tingimused alustamiseks, mina ju tegin ka oma esimesed trennid seal. Läksin välismaale esimest korda alles umbes 18-aastasena, kui olin viimast aastat juuniorite vanuseklassiss. Kui läksin, olin füüsiliselt üsna tugev ja see kinnitas, et Eestis saab omandada väga hea baasi. Meie rajad aga pole piisavad, et tippu jõuda ning seetõttu tuleb minna kaugemale.
Mis on Teie edasised plaanid?
Täna lendan ma Norrasse, kus märtsi alguses peetakse sprindi maailmameistrivõistlused ja kohe edasi maailmakarikaetapp, kus esimest korda osalen 1000 meetri sõidus. Sinna saavad ainult maailma TOP 16 ja mina olen 14. kohal. Siis ootab ees üks võistlus Hollandis ja edasi ongi Eesti meistrivõistlused.
Kui oluline on Teie jaoks Eestis võistlemine?
Väga oluline, sest saan inimestele näidata, miline näeb päriselt välja kiiruisutamine. Hoopis teistmoodi on näha seda oma silmaga, mitte üksnes telepildis. Samuti usun, et saan nii olla noortele kiiruisutajatele oma kohaloluga eeskujuks.
Eestist jälgib Teie sooritusi pidevalt ka Tallinna Kiiruisuklubi vanemtreener Mart Markus. Mis roll temal Teie karjääris on?
Mart Markus tunneb mind tõepoolest hästi juba ligi 8 aastat, uisutasime koos Adaveres. Oleme samast külast pärit ja meie kodude vahel on 3-4 kilomeetrit. Tema on vanem ja alustas kiiruisutamisega varem ning trennis me kokku kasvasimegi. Ta hoiab alati silma peal minu tegemistel ja küsib tihti, kuidas on läinud. Mart Markus teab kiiruisutamisest kõike, sest hoiab end alaga kursis.
Kommentaar
Mart Markus, kiiruisutreener ja sõber:
Olen Marteni üle väga uhke ja õnnelik. Arvutasin välja, et ligi 2.5 meetrit jäi medalist puudu, aga kiiruisutamises otsustavadki väikesed sajandikud. Martem ise oli tegelikult sõiduga rahul, aga eks ikka hakkad sportlasena mõtlema, kas oleks saanud sõita esimest ringi kiiremini jms.
Olümpia on suurim eesmärk, see toimub ikkagi kord nelja aasta jooksul. Ta näitas, et tal on taset ja närvi ning tegemist pole Eesti, vaid maailma tippsportlasega.
Loodan, et inimesed tulevad Marteni sõitu Eestis vaatama. Mina olen igal juhul ühe toa kodus talle kolmeks päevaks kinni pannud ja ootan väga tema osavõttu.