VIDEO ⟩ Ukrainlanna Dnipros: see tunne, mis mind valdab, ei ole hirm, vaid kodutus. See on veel hirmsam!

24. veebruar 2022. Caritase organisatsiooni liige Inna Shulzhenko teises reas vasakult esimene, koos Severodonetskist Dniprosse saabunud sisepõgenikega. Foto: Erakogu

• Komandanditund. Inimesed kardavad marodöörlust.
• Ida-Ukrainast tulnud põgenikel ei ole kuhugi põgeneda.
• Ukrainlased räägivad oma emakeeles aina rohkem ja rohkem.

Inna Šulženko töötab psühholoogina heategevusorganisatsioonis Caritas Donetsk, mille kontor asub Ida-Ukrainas Dnipro linnas. Ta on olnud ka Eesti pagulasabi töötaja Zaporižžjes.

Venemaa rünnaku esimese päeva hommikul, 24. veebruaril, saatis Inna Šulženko Tartusse koduaknast tehtud pilte ja videoid, kus on näha esimeste raketirünnakute plahvatused ja majade kohale tõusnud suitsulondid. Sama päeva ennelõunal tuli tal hiljuti põetud tõsise haiguse tõttu käia tervisekontrollis. Alles õhtul hilja sai ta uuesti kontakti võtta.

«See oli Dnipro linna 4. haigla, suur hospital, kus ma protseduuril käisin,» rääkis Shulzhenko neljapäeva õhtul. «Nägin, et patsiente kirjutatakse massiliselt haiglast välja, haigla valmistub evakueerumiseks.»

Naine rääkis ka, et tema mees käis autot tankimas ning et korraga anti vaid 20 liitrit. Lisaks jutustas ta, kuidas nende Caritase meeskond käis ka just neljapäeval Luganski oblastis asuvas Rubižnes ja Severodonetskis, et viia sinna sütt, toiduaineid, arstimeid.

Dnipro, Lugansk, Severodonetsk, Donetsk, Zaporižžja. Et tajuda lähedust ja kaugust. Foto: kaart

«Nad olid väga hirmul, me tõime sealt paarkümmend inimest ära Dniprosse,» ütles Inna Šulženko. «Üks sotsiaaltöötaja kahe lapsega elab nüüd minu töökabinetis. Meil ei ole sisepõgenikke kuhugi panna. Nii nagu Ukraina ei olnud valmis 2014. aastal sisepõgenike aitamiseks, nii ei ole ta valmis selleks ka praegu.»

Neljapäeval kehtestati Dnipros komandanditund. See tähendab, et kella 22st kuni kella kuueni hommikul on inimestel keelatud viibida tänavail ja avalikes kohtades, kui neil just ei ole eriluba või kui nad ei täida tööülesandeid oblastinõukogus, politseis, liikluspolitseis, kaitsepolitseis või Ida-Ukraina relvajõudude üksustes.

Otsus Dnipropetrovski oblastis komandanditunni sisseviimise kohta. Foto: Erakogu

Inna Šulženko ütles, et see, mida veel väga kardetakse, on marodöörlus. Inimesed ei julge oma kodu maha jätta. Nad on ka hirmul, et keegi varastab maja eest nende auto ära.

Komandanditund kehtib vähemalt 30 järgmist päeva.

Elanikele on jagatud pommivarjendite nimekirjad. Koolid ja lasteaiad on suletud. Inna tütar käib kolmandas klassis. «Õpetajad elavad seda kõike väga üle. Kui see on su elus esimest korda, siis see ongi hirmus,» sõnab ta.

Inna Šulženko saatusega inimestel, kes 2014. aastal alanud sõja tõttu on Luganskist või Donetskist põgenenud, paistab see kõik kuidagi lihtsam. Nad on karastunud. Aga kui paljud inimesed üle terve Ukraina kogevad seda esimest korda elus!

Inna Šulženko kinnitas, et temal tõesti paanikat ei ole. «Kuidagi imelikult rahulikuna tunnen end. Annan endale aru, et kuidagi tuleb jälle hakkama saada. Ja siis teen seda, mida olen teinud varem: aitan inimesi, see motiveerib.»

Ta rääkis viimases videovestluses palju ja otsekui paisu tagant, ei pidanud pikki pause. «Aga see on täpselt niisama, nagu see algas meil Luganskis 2014. aastal. Algul pommitati relvaladusid, sõjaväeosasid. See algas nüüd täpselt samamoodi. Sa saad aru, et mitte midagi teha ei ole, taipad vaid, et tulla saab veel hullem,» kirjeldas ta.

«Nüüd ma küsin, kuhu on inimestel minna. Meie maa võetakse ära!»

Kui Inna Šulženko sai Luganskist Zaporižžje poole tulema 2014. aastal viimase rongiga, siis nüüd on tõele au andes siiski palju ka teisiti. «Nüüd näen, et tabamuse on saanud peaagu kõik Ukraina suured linnad. Nüüd ma küsin, kuhu on inimestel minna. Meie maa võetakse ära! Ma mõtlen ja imestan, kuidas küll meie seni kiidetud tugev Ukraina armee ei märganud neid õhurünnakuid, ei suutnud neid tõrjuda, ei tabanud ära seda momenti. Venemaa on saanud endale Krimmi, Luganski ja Donetski ... Nüüd juba on võetud Herson, varsti võidakse võtta Zaporižžje, siis Harkiv ... Venemaa võtab ja võtab ja võtab ja kogu maailm nagu ootaks ja vaataks seda pealt. See on nii ebaõiglane. See tunne, mis mind valdab, ei ole mitte hirm, vaid kodutus, see on veel hirmsam. Aga kui Venemaa võtab ära Ukraina, siis asub ta haarama ka järgmisi tükke nendest maadest, mis Ukrainaga piirnevad ...»

Inna Šulženko 19-aastane poeg lahkus Ukrainast 2016. aastal ja õpib praegu ühes Vilniuse kolledžis. «Poeg veenab meid, et tulgu me Leetu. Aga me ei tea, kas me jõuaks kohale. Jah, me oleme dokumendid kokku pannud, jah, meil on üks osa asju pakitud. Aga mis meid tee peal ootaks? Kuhu me päriselt jõuaksime?» küsis ta.

On üks asi, mis on Inna Šulženko meelest «здорово!» ehk suurepärane. Nimelt aina vähem kohtab ta sõnul neid ukrainlasi, kes vene keeles räägivad. Inimesed tahavad kõnelda oma emakeeles. «Enam ei ole ka selliseid jutte, et las Putin tuleb ja võtab meid siis endale. Kui on, siis on need väga üksikud juhud.»

Venemaa agressiooni teisel päeval, 25. veebruaril, jagab Inna Šulženko videot, milles ta sõidab autoga mööda peaaegu tühje Dnipro tänavaid ja jõuab järele ühele maasturile, mille aknast lehvib välja Ukraina lipp.