K, 7.12.2022

Psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel: kuidas rääkida lastele sõjast?

Kätlin Konstabel
, psühholoog ja pereterapeut
Psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel: kuidas rääkida lastele sõjast?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kätlin Konstabel
Kätlin Konstabel Foto: Sille Annuk

Mida peaksid lapsed teadma sõjast – kas üldse midagi? Mitte abstraktselt, vaid nüüd, kus Eesti Vabariigi aastapäeval oli meie kõigi mure Venemaa poolt Ukrainale tehtud rünnakute pärast võrdne rõõmuga Eesti iseolemise üle.

Evakuatsiooni erirongi väljumine Luganski oblasti Lissitšanski raudteejaamast eile.
Evakuatsiooni erirongi väljumine Luganski oblasti Lissitšanski raudteejaamast eile. Foto: Jaanus Piirsalu

Jah, lastele peab rääkima Ukraina sõjast, sest teada nad saavad nagunii: kuskil mängib raadio uudistesaade, internetis leidub kõiksugust infot ja vanemad on natuke tõsisemad. Aga teadma peavad lapsed sõjast nii, et nad saavad lapsena ikka reipalt edasi tegutseda.

Seega on lastega rääkides kõige tähtsam meeles pidada, et nad vajavad turvatunnet ja suurte rahulikku olekut. Lapsed peavad teadma, et suured saavad hakkama. Meil ei õnnestu omaenda murelikkust laste eest varjata, aga me peame olema suutelised seda kontrollima. Nii oleme eeskujuks ka lastele. Kui tajume enda olekus ärevust, siis võime ka lasteaialapsele öelda, et vanemad on mures, sest ühel toredal maal on sõda. Murelikkuse rahulik tunnistamine on mõistlik, selle suvaline paanikalaadne väljaelamine laste juuresolekul vastutustundetu.

Eilne meeleavaldus Tartu Raekoja platsil Venemaa rünnaku ohvriks langenud vaba Ukraina toetuseks.
 
Eilne meeleavaldus Tartu Raekoja platsil Venemaa rünnaku ohvriks langenud vaba Ukraina toetuseks.  Foto: Sille Annuk

Normaliseerime ka laste muretsemist. On igati loogiline, et kui riigipead üle maailma on ärevil, vanemad samuti, siis on lapsel ka selleks õigus. Kui laps on eriti endassetõmbunud, viskab sõja üle palju nalja või tahab sõjast eriti palju rääkida, siis on seegi tema viis ärevusega toime tulla ja meil suurtena on vaja märgata. Ikka empaatiliselt, ikka taktitundeliselt. Ärme aga kuku lapsi suure hooga lohutama, see tekitab lapses kahtluse, et järelikult on midagi tõeliselt halvasti ja see puudutab teda ka otse.

Lastele on olulisim, kas tema ise ja ta kõige lähedasemad on kaitstud. Seega räägime, et Eestit sõda ei ähvarda, räägime oma liitlastest. Et oleme küll väiksed, aga meil on suured ja tugevad sõbrad. Et on lausa selline kokkulepe, kus ühe sõbra hätta sattudes tulevad teised appi. Iga vanem teab oma last ja mis teda rahustab – mõnele piisab üldisest sõprade metafoorist, teisele lähevad korda pildid Ämarile jõudnud USA F-35 hävituslennukitest.

Murelikkuse rahulik tunnistamine on mõistlik, selle suvaline paanikalaadne väljaelamine laste juuresolekul vastutustundetu.

Laps võib küsida, kas me saame midagi Ukraina heaks teha. Reaalne tegutsemine annab alati kontrollitunnet ja vähendab abitust. Võime lapsega koos uurida, kuidas Punase Risti kaudu raha annetada või mis abistamisvõimalusi pakub www.ukrainaheaks.ee. Lastele saab aga alati rääkida sellest, et keerulistel aegadel on kõige tähtsam omavahel sõbralikult ja hoolivalt läbi saada – ning iseenesestki mõistetavalt peab siis täiskasvanu ka ise eeskujuks olema.

Kas öelda rahustuseks, et sõda on kaugel ja seega siia ei jõua? See sõltub lapse vanusest ja kogemustest. Väiksemat last võib kaardi vaatamine ja näiteks vahemaade võrdlused – kui kaugel on Kiiev Tallinnast, võrreldes lapse kodulinna kaugusega Tallinnast – rahustada küll. Koolilapsel võib olla aga aimus olemas, et tuhat kilomeetrit pole Euroopa mastaabis teab mis pikk maa. Eriti siis, kui ta on lennuki või autoga reisidel käinud ja teab, kui kaua kuskile saamiseks aega läheb.

Keerulistel aegadel annab lastele – nii väikestele kui suurtele – turvatunnet see, kui nende elu jätkub võimalikult tavapäraselt. Ikka seesama hommikusöök ja riidessepanek, lasteaiateekond või vaheajale kohane pikk uni koolilapsel. Enne und hambapesu ja unejutt – mitte sõjajutt. Tavalisse päeva ei peaks kuuluma perekondlikud tundidepikkused ajaveetmised teleri- või arvutiekraani ees rahvusvaheliste telekanalite sõjauudiseid jälgides. Kui midagi päevakavasse lisada, siis sobib mõni lisakallistus (ikka kui lapsele sobib) ja senisest enamad ühised värskes õhus tegutsemised: mõni pere jalutab, mõni suusatab, mõni leiab võimaluse grillihooaega alustada.

Lasteaia- ja algklassilaste meediatarbimist tuleks piirata, sest emotsionaalsed pealkirjad ja eelkõige fotod võivad olla traumeerivad. Suurematele võib meelde tuletada, et kuna internet on vastuolulist ja dramaatilist infot täis (teismelistega võib vabalt rääkida ka infosõjast), siis Tiktoki ja Instagrami asemel võiks maksimaalselt korra päevas vaadata mõnda usaldusväärset infokanalit (valiku selliseid võib leida veebilehelt www.propastop.org). Igas vanuses lastele võiks aga teada anda, et mis iganes infotükk sõja kohta neis küsimusi tekitab või imelik tundub, võib tulla sellest rääkima.

Lasteaia- ja algklassilaste meediatarbimist tuleks piirata, sest emotsionaalsed pealkirjad ja eelkõige fotod võivad olla traumeerivad. Suurematele võib meelde tuletada, et kuna internet on vastuolulist infot täis, võiks vaadata mõnd usaldusväärset infokanalit.

Lapse küsimusi kuulates ja neile vastates arvestame lapse vanust ning perekonna üldist emotsionaalset seisu. Kui peres on olnud koroona või elektrihinna pärast keerulised ajad, on kõik pereliikmed tundlikumad ja lapsedki pole erand. Küsimused võivad ka kordamisele tulla, see on normaalne. Vastates räägime ainult faktidest, mida kindlasti teame, ja kui ei tea, siis tunnistame seda. Kui näitame lapsele, et ema-isa saavad hakkama nii, kui tunnistavad oma mitteteadmist, annab see lastelegi julgust olla ebatäiuslik. Väiksemalt lapselt võime küsida, kas ta sooviks, et me vastuse tema küsimusele netiavarustes tuhnides välja selgitaks ning suurematega võime infoallikaid uurida koos.

Lapsed võivad tunda huvi ka sõja põhjuste kohta. Esiteks räägime alati lapsele eakohases laadis ja keeles. Teismelised mõistavad jutte mõjusfääridest ja on õppinud ajalugu. Lasteaia- ja algklassilastele toome paralleele üldinimlikest olukordadest. Keegi tahab tähelepanu ja kui muidu ei saa, hakkab haiget tegema. Keegi tahab tunda end tähtsana ja näidata, et kui talle öeldakse «ära tee», siis teeb ikka – sest nii paistab ta silma ja läheb teistele korda. Saame ka selgitada, kuidas mingi hetkeni ka tavaelus saab selliste tegelastega rahulikult rääkida, aga kui neile järele anda, siis hakataksegi vägivaldset käitumist lubatuks pidama.

Selliselt arutledes on Ukraina sõjast rääkimine üksiti ka võimalus lastega arutleda selle üle, kuidas üksteise piiridest lugu pidada ja argielus konfliktiolukordi lahendada.

Nii nagu on väga vale lapse sõjateemaliste küsimuste peale tühistavalt, «ära muretse, see on suurte teema» moel vastata, on vale ka laps infoga üle ujutada. Seda võivad vanemad parimat infot jagada soovides aga kogemata teha. Kui peres on välispoliitikast huvituv gümnasist, on ÜRO harta, Minski ja Helsingi lepped, NATO erinevad artiklid jms võibolla asjakohased mainida, muidu mitte.

Ärme aga unusta, et ka välispoliitikaeksperdist teismeline on tegelikult ikkagi meie murelik laps, kes samuti omamoodi vajab vanemate turvatunnet ja hoolivust.

Valmis peame olema vastama ka küsimusele selle kohta, kas Venemaa ja venelased ongi kurjad ja kuidas see puudutab üleaedset aktsendiga eesti keelt rääkivat lahket naabriprouat või hoopis vene nimega lasteaiasõpra.

Mida iganes me vastame, peame olema siirad. Kui me usume, et kõige taga on ainult psühhopaadist Putin ja tema semud, siis ütleme seda. Kui me südames mõtleme, et Venemaa inimesed oleks saanud ise nii mõndagi ära teha, et neil paremad valitsejad oleks või et nad valitsejate moonutatud infoväljast end lollitada ei laseks, peame möönma ka lastele, et see on keeruline lugu.

Mida alati saame aga öelda, on see, et iga üksiku inimese üle tuleb otsustada ainult tema enda tegude järgi, olgu ta rahvus milline tahes. Natuke suuremate lastega võime koos vaadata Juri Lotmani «Vestlusi vene kultuuriloost» – ja rääkida sellest, kui palju on Venemaal aegade jooksul olnud seda, mida imetleda ja armastada.

Märksõnad
Tagasi üles