Ukrainlanna Tartus: kas mu vanemad on ohutus kohas? Ei. Seal pole ohutut kohta kellelegi

Ukrainat okupeerivad Vene väed lähenemas pealinn Kiievile. Foto on illustreeriv. Foto: EPA/SERGEY DOLZHENKO

Tartus elav ja töötav ukrainlanna Alina Paas palub rünnaku ohvriks langenud ukrainlasi aidata, kuidas vähegi võimalik. Aidata sõja ohvreid. Kannatanuid. Põgenikke.

Alina Paas Foto: Margus Ansu

Olen ukrainlanna ja ma olen tartlane. Olen sündinud Ukrainas. Eesti on mu teine kodumaa.

Eile hommikul ärkasid paljud inimesed Ukrainas plahvatuste peale. See sõda, mis algas 24. veebruaril – aga tegelikult juba kaheksa aastat tagasi – jõudis nüüd linnadesse üle Ukraina. Ka minu kodulinna Kiievisse. Mu süda murdus, kuuldes, kuidas mu sõpru ja sugulasi äratasid häiresignaalid ja plahvatuste kõmin.

Venemaa ründas Ukrainat, aga see ei ole ainult Vene-Ukraina sõda. See on rünnak vaba Euroopa ja maailma pihta. See, mida Kreml loodab selle sõjaga purustada, riivab väga otseselt ka vaba ja demokraatlikku Eestit.

Ma töötan juura- ja ettevõtlusvallas. Ukraina on nimelt sarnaned paljudes asjades Eestiga. Tean, et siinne nüüdisaegne ettevõtlikkus nagu ka e-Eesti saavutused on olnud Ukrainale suureks eeskujuks. Eksperdid siitsamast Tartustki on aidanud üles ehitada e-Ukrainat, mis teeniks seda 41 miljoni elanikuga riiki sama hästi, kui teenivad e-teenused eestimaalasi. Samal ajal aitavad Eestis infotehnoloogilisi süsteeme, teadust ja äri üles ehitada paljud Ukraina eksperdid.

Palju sarnasusi leiab ka meie riikide ajaloost ja kultuurielust. Olen käinud Aparaaditehase hoovis kaasa elamas ansamblile Trad.Attack, kes võrratult põimib pärimust kokku elektroonilise muusikaga. Nõndasamuti hääletas meie eesti-ukraina pere koos paljude teiste eestlastega Eurovisioonil Ukraina bändi Go_A poolt. Nemadki põimivad ju omamaist pärimust nüüdisaegsete kitarririffide ja biitidega.

Igaüks meist oskab nimetada hulga Eesti asju, mille üle oleme uhked ning mida tahame maailmaga jagada eestlaste ja eestimaalastena. Kujutleme nüüd aga, kas kellelgi on õigust öelda Eestile, et Eesti – ja sedakaudu ka keel ning kultuur, mida meie riik kannab – ei või eksisteerida? Et Eesti on ajalooline viga?

Selle nädala alguses, veel enne, kui Kremli tankid ja raketid juba varjamatult üle Ukraina piiride tulid, ütleski Venemaa president Vladimir Putin, et Ukraina riigil – ja sedakaudu ju ka keelel ja kultuuril, mida Ukraina kannab – ei ole õigust eksisteerida. Kujutage ette, mis tunne on midagi sellist kuulda oma riigi, keele ja kultuuri kohta.

Kuidas on sellised sõnad ja neile järgnenud teod võimalikud 21. sajandi vabas Euroopas? Neis väljendub üüratult sügav kurjus. Või hullumeelsus. Või mõlemad.

Mu vanemad elavad Kiievis. Korrusmajas, milline võiks vabalt asuda ka Tartus või Tallinnas. Saame vanematega kokku korra aastas ja pidimegi kohtuma just täna, et minu sünnipäeva pidada. Ema ja isa olid aegsasti ostnud lennukipiletid. Ent nädala eest nägin ma videokõnes, et nad olid pakkinud kaks kohvrit: ühes piduriided ja kingitused, teises esmavajalik, mida võtta kaasa pommivarjendisse.

Me otsustasime, et sellises olukorras ei ole mõtet lennata. Nad jäid rahulikult koju. Koju, mida 24. veebruari varahommikul ründas Kreml.

Mu Eesti sõbrad on küsinud: kas mu vanematega on kõik korras? Kas nad on ohutus kohas? Ei, kahjuks ei ole. Ukrainas ei ole täna ohutut kohta kellelegi.

Kreml on kollektiivne okupant ja sõjakurjategija. Pole võimalik mitte olla okupant, sõites tankidega üle iseseisva demokraatliku riigi piiride selle riigi tahte vastaselt. Pole võimalik mitte olla sõjakurjategija, tulistades rakette ja mürske linnadesse.

Mida saavad demokraatliku ja vaba riigi inimesed selle kõige vastu ette võtta? Saame teha palju. Saame aidata sõjas kohutavalt kannatavaid inimesi. Ja igaüks meist saab teha mõndagi, et peatada ja lõpetada Kremli okupatsioon.

Ma palun oma kaaslinlasi, tartlasi: aidake, kuidas võimalik, ja toetage ukrainlasi. Aidake sõja ohvreid. Kannatanuid. Põgenikke. Toetage Ukraina kaitsevõimet. Iseseisvust. Järgnevatel päevadel kuulete ja näete selleks erinevaid konkreetseid üleskutseid nii ukraina kogukonnalt Eestis kui Ukrainast. Esimeste seas mainin Eesti algatust internetiaadressil ukrainaheaks.ee ja Ukraina fondi «Повернись живим» (savelife.in.ua/en), mis toetab Ukraina kaitsevõimet, usaldusväärset meediat ja teisi info edastamisega seotud projekte.

Ma tänan neid, keda oskan juba tänada – meie Eesti perekonda, sõpru ja tuttavaid väga kallite toetavate sõnade eest. Ma tänan ka Eesti riiki järjepideva toetuse eest Ukrainale.

Uskuge mind, Ukrainale ja ukrainlastele on vaba Eesti riigi ja rahva toetus väga palju korda läinud nii parematel kui raskematel aegadel.