PÄEVAKOMMENTAAR ⟩ Rannar Raba: normaalset riiki!

Rannar Raba Foto: Sille Annuk

Homme on sünnis kiita ja tänada. Selleks me õieti vabariigi aastapäeva tähistamegi, et mitte jätta vabaduse, omariikluse ja julgeoleku teemade mõtestamist juhuse hooleks. Nügime ikka üksteist kordki aastas argiprobleemide vahel oma riigi paremaid külgi märkama ja tundma pisutki tänu nende otsuste eest, mis seni on targasti langetatud.

Mõnikord on olnud üpris asjakohane nuriseda, kuidas me pidupäeval rõõmustada ei mõista ning tikume häid märksõnu ühtevalu irina ja itku kastmesse torkama. Tänavu seda arutelu ei tule, ehkki peokõned saavad olema varasematest veelgi murelikuma alatooniga. Parata pole midagi, sest meie kandi geopoliitiline olukord on viimastel päevadel kujunenud masendavamaks, kui mõni pessimistlikum analüütik pakkuda tihkas.

Mureks on põhjust. Sellist retoorikat – tegudest rääkimata –, nagu on Venemaa nüüd Ukraina vastu käiku lasknud, pole Euroopa ligilähedaseltki juba aastakümneid kogenud. Muretsema peab sellegi tõttu, et seesuguse kangusega kriisidel on komme üpris kiiresti terveid ühiskondi pehmeks keeta ja nii järgmistele agressioonidele soodsat pinnast luua.

Kas jääme uskuma vaba mõtte jõudu ega hakka igaks juhuks eelistama lahtilaskmist või kinnipanemist?

Nüüd peitub põhiküsimus selles, kui kaua suudab lääs Venemaa suhtes hoida jäika hukkamõistu. Sarnaselt teiste Venemaa naabruses paiknevate vabade riikidega on Eestil oluline vastutus mitte lasta maad võtta leppimisel.

Seega jääb ebameeldiv pinge õhku kardetavasti pikemaks, mis omakorda esitab meile teise põhimõttelise ja sugugi mitte lihtsa ülesande: jääda normaalseks. Kas oskame edaspidi üksteise kõrval taluda erinevaid või ka vastandlikke seisukohti ega rutta alati «õigeid» kaitstes vägisi arvamusruumi kitsendama?

Kui kaua tuleme paanikata toime nendega, kes keskerakondlasest riigikogulase Mihhail Stalnuhhini kombel agressorit avalikult õigustama tikuvad? Kas jääme uskuma vaba mõtte jõudu ega hakka igaks juhuks eelistama lahtilaskmist või kinnipanemist?

Eesti riik on kõige kiuste välja kukkunud päris inimlik ega ole oma inimesi arutult ahistanud isegi mitte keerulisel koroonaajal. Sellist joont tuleks hoida, sest selles peitub valuuta, mis maksab, kui päriselt jamaks läheb.

Normaalset riiki meile kõigile!