Galerii ja video ⟩ Tartu uued aukodanikud ja tähemärgi kavalerid said ERMis tunnustuse

Et koroonakriis kestab, ei korralda Tartu linn teist aastat järjest vabariigi aastapäevale pühendatud tubast kontsertaktust. Küll aga peeti teisipäeva õhtul Eesti Rahva Muuseumis tseremoonia, millega tunnustati Emajõelinna uusi aukodanikke ja Tartu Tähe aumärgi kavalere. Et pidulik sündmus korraldati publikuta, vahendas Tartu Postimees seda otseülekandes.

Tänuõhtul ütles videosilla vahendusel tervistussõnad ka peaminister Kaja Kallas. Valitsusjuht peatus oma kõnes ka julgeolekut ja Ukraina kriisi puudutavatel teemadel. Linnapea Urmas Klaas lisas oma pöördumises, et praeguse aja võtmeküsimusteks on kerkinud lisaks rahva tervisele ja käekäigule riigi toimimine ning julgeolek.

Tänavu omistas linnavolikogu Tartu aukodaniku tiitli folklorist Mall Hiiemäele, sotsiaaltöötajale Maire Koppelile ning arstiteadlasele Eero Vasarale. Paraku ei saanud Koppel ega Vasar ise ERMi auraha vastu võtma tulla. Küll aga oli kohal Hiiemäe.

Mall Hiiemäe tõdes teda tutvustanud videoklipis, et tal on olnud vaimse töö vajadus lapsest peale. «Hirmus vara sai lugema õpitud, juba neljaaastaselt,» meenutas ta. Hiiemäe tunnistas, et oli juba üle 50 aasta töötanud, kui mõistis, et on nüüd vist tõepoolest teadlane. Ta lisas, et tema teadlaseks saamisel ja kujunemisel on olnud väga suur roll Tartu linnal ning loomulikult alma materil.

Samas tunnistas Hiiemäe, et Tartu aukodaniku tiitli saamise uudist kuuldes jäi ta sügavalt mõttesse. «Tulla metsavahi perest inimeste sekka, õppida ära viisakas suhtlemine ja kodanikuks olemine, liiati veel aukodanikuks olemine ... leian, et see ei ole mul siiski päris hästi õnnestunud,» arutles ta.

Teenetemärgi Tartu Täht pälvisid olümpiavõitja Julia Beljajeva, vilunud vanatehnika taastaja Heino Jaanus, linnaaianduse eestvedaja Avo Rosenvald ning stomatoloog Silvia Russak.

Beljajeva meenutas, et vehklejana treenima hakates ei olnud tal algul suuri eeldusi tulla olümpiavõitjaks – treenignutel oli väga raske. Küll aga jagus tal tahtejõudu, mis toetas arengut. «Viiskümmend protsenti võidust moodustab psühholoogiline külg,» sõnas eppeevehkleja.

Beljajeva tunnistas, et ehkki ta on maailmas väga palju ringi rännanud, ei ole tema jaoks paremat paika kui Tartu. «See jääb mulle kõige armsamaks linnaks, kuhu tahan alati tagasi.»

Vanatehnika huviline ja vanade sõidukite restaureerija Heino Jaanus sõnas omakorda, et talle teeb enim rõõmu, kui on võimalik linnarahvale näidata nostalgilisi masinaid. «Kurb on vaadata, kui mõni vana asi seisma jääb,» sõnas Jaanus. Ta tänas ühtlasi Tartu linna, kes on vanathenika taastajatel aidanud masinatele hinge sisse puhuda.

Stomatoloog Silvia Russak märkis, et unistas juba lapsena meditsiini õppimisest. «Inimesele on kõige armsam tema nägu – kõik, mis seal on viltu, see ka teda kõige enam häirib,» põhjendas Russak.

Maheaianduse entusiast Avo Rosenvald tõi oma motona esile ütlemise: mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt. «Mulle on öeldud, et ma tegelen nende asjadega, mis niikuinii kätte tulevad, aga on tähtis ja oluline kasvatada omale köögivilja ise, kodukohas, mahedalt,» põhjendas Rosenvald. Ta avaldas arvamust, et inimesed ei peaks jätkama nii, et rabelevad meeletult päev otsa tööd teha selle nimel, et jõusaali kuutasu ära maksta ja siis seal edasi rabeleda. «Saab ka teistmoodi,» märkis Rosenvald ning soovitas inimestel võimalusel kaevata maad ning niita kraavide servasid ja niite käsitsi.

Urmas Klaas: Tartu on oma vaimulätteid alati maailmaga jaganud

Linnapea Urmas Klaasi pöördumine tartlaste poole 22. veebruaril Tartu uute aukodanike ja aumärkide saajate tunnustamisel.

Urmas Klaas Foto: Sille Annuk

Head tartlased ja Tartu sõbrad lähedal ja kaugel

Kahe aasta eest, 2020. aasta veebruaris vaatasime siinsamas Eesti Rahva Muuseumis üksteisele silma ja soovisime Eestile õnne ja rõõmu. Olime koos. Kahe aasta eest ei osanud keegi meist mõelda, et ainuüksi väikesest sõpradega koosolemisest ja silmast silma öeldud lausest saab suurt rõõmu tunda. Oleme sellest kõigest puudust tundnud ja igatseme murdehetke, mil see kuri viirus saab seljatatud.

Olen koroonakriisi aastate jooksul suhelnud sadade õpetajate, lasteaiakasvatajate, arstide, õdede ja hoolekandetöötajatega, aga ka lapsevanemate, naiskodukaitsjate, kaitseliitlaste, politsei- ja piirivalveametnikega, ka paljude teiste riiki ja linna teenivate inimestega. Nendest kohtumistest olen ma alati kaasa võtnud teadmise nende inimeste valmisolekust ja valmidusest teenida kaaskodanikke ja riiki – see on olnud piiritu pühendumus. Nende tuhandete aitajate sees elab inimhing ja hingelgi on piirid. Elul on väikene hingemaa, kirjutab Betti Alver. Just selle hingemaa tervena hoidmisele peame Eesti pidupäeva ootuses kõige enam hoolt ja tähelepanu pöörama. Sõnadest jääb puudu, et meie tänaseid kangelasi väärikalt tänada – te olete imelised.

Eesti sünnipäeva eelõhul on võtmeküsimuseks tõusnud meie rahva tervis, käekäik, riigi toimimine ja julgeolek. Need mured ja päevateemad vajavad tulevikku vaatavat pilku. Meie tänased otsused peavad looma lahendusi, mis muudavad igapäevaelu keskkonnasõbralikumaks, energiasäästlikumaks ja inimlikumaks. Tartul, Tartu ülikoolil ja meie teadusasutustel on täna töös kümneid suuri koostööprojekte, mis mõjutavad mitte ainult Tartut ja siinset linnakeskkonda, vaid ka mõtlemist ja käitumist laiemalt. Need koostööprojektid puudutavad nii roheenergiat, inimnäolist linnamajandamist kui ka tõsiseid samme vesiniku- ja kosmosetehnoloogiate kasutamiseks. Tänased kriisid pakuvad meile õppetunde, mida kasutada ajast ja arust arusaamade põhjalikuks muutmiseks ning elukeskkonda rikkuva minetamiseks.

Kahe aasta pärast avab Tartu oma iidsed väravad Euroopa kultuuripealinnana. Tartusse saabuvad kümned tuhanded külalised, et nautida suurejoonelist kultuuriprogrammi, mille nimel meie meeskonnad väsimatult pingutavad. Kuid kultuuripealinna aasta olulisimaks võtmeülesandeks on jagada meile endile ja meie külalistele mõtteid ja inspiratsiooni ellujäämiskunstides orienteerumiseks, parema maa ja ilma loomiseks. Tartul on suurepärane võimalus luua kultuuripealinna aastast aegades kestev maamärk – mõeldud ja tehtud Tartus.

Läinud aasta tõi meile ainulaadse võimaluse alustada uue kultuurikeskuse kavandamist. Südalinna kultuurikeskusest saab uus kodu ühele suurimale Eesti kunstikogule, ühele suurele raamatukogule ja Eesti toredaimale kogukonnale. See on suur väljakutse Tartule – pole ju Tartu linn pärast lauluväljaku ehitamist kolmekümne aasta eest ehitanud ise ühtegi kultuuriobjekti. Rohkem kui linnapilti, muudab kultuurikeskus meie arusaama linnast ja pakub uusi võimalusi linnast osa saada. Südalinna kultuurikeskuse võimuses on lõimida Emajõgi ja meie kesklinna haljastus osaks meie liikumisteedest, tuua kokku põlvkonnad ja kogukonnad. Olen kindel, et saame Tartu südalinna imelise kultuurikoja, kodu headele mõtetele.

Head sõbrad,

Tartul on enam kui tuhandeaastane lugu. Meie linn on olnud suurte sündmuste ja ajaloohetkede tunnistajaks. Tartust on alguse saanud kõik olulisemad Eesti kultuurilood ning raske on leida märke nende allikate kinni kasvamise kohta. Tartu tõuseb – Surgit Dorpatum – nagu luuletas ülikoolilinna kirjamees Andreas Berg 1647. aastal, öeldes, et Tartu on kohaks, kus saaksin allikal jahutada kõrvetava janu. Tartu on oma allikaid ja vaimulätteid alati maailmaga jaganud ja ma usun, et saame nendest ka ise kosutust. Jäägu Tartu alati kohaks, kus sünnivad head mõtted ja kus headest mõtetest saavad suured teod.

Täna on meil au anda üle järjekordsed Tartu aumärgid tartlastele, kelle teod on meile korda läinud ja kelle tegudes on sündinud üha uusi Tartuid ja uut Tartu vaimu. Tartu õnnestumised ja rõõmud, meie kokkuhoidev vaim on kõige paremaks kinnituseks, et Tartul läheb hästi.

Ilusat Eesti Vabariigi 104. aastapäeva! Elagu Eesti! Elagu Tartu!