VIDEOEKSPERIMENT ⟩ Mis juhtub kui minna peaaegu olematu ettevalmistusega Tartu maratonile?
21. veebruar 2022, 11:16
Tartu Postimehe fotograaf Kristjan Teedema (33) andis uusaastaööl endale lubaduse, et asub 20. veebruaril Tartu suusamaratoni pika distantsi starti. Seda hoolimata tõsiasjast, et suusakilomeetreid polnud ta aasta alguses veel üldse kogunud ning puudus ka selge arusaam, kuidas vaim võiks seesugusele ootamatule katsumusele vastu panna.
«See mõte oli mind hakanud kummitama, kuigi viimased korralikud suusasõidud olid jäänud varasesse noorusesse,» põhjendas Teedema. Tema sõnul püsis esialgu idee elluviimise motivatsioon kõrgel, kuigi kogenud suusatreener Vahur Teppan oli ausalt välja öelnud, et tegu on väga hulljulge ettevõtmisega. Trotsida tuli ka teadmist, et pärast koormustesti oli spordiarst dr Anatoli Landõr soovitanud võtta sihiks pigem järgmise aasta maraton. Aga mõte oli juba küps ega lubanud loobuda.
«Treenima asudes harjusin üsna kiiresti mõttega, et mul pole lootustki 63 kilomeetrit läbida vähem kui kuue tunniga. Aga tahe end proovile panna jäi alles. Tõsi, mida lähemale maratonipäev nihkus, seda rohkem hakkas kohale jõudma teadmine, et ma ikkagi ei pruugi lõpuni jõuda.»
Viimasel kahel nädalal, mil ilm muutus kehvemaks, jäid Teedema treeningud napiks ja juhuslikuks ning tähtsa päeva hommikul asus ta stardipaiga poole teele juba üpris segaste tunnetega. «Sisendasin endale, et kuigi sõit saab olema raske, peaks mul rahuliku tempo puhul olema siiski lootust end mitte lõhki tõmmata ja enne finiši sulgemist pärale jõuda.»
Tegelikkus osutus raskemaks. Kuni Matu teeninduspunktini oli sõit vaat et mõnuski: aeglane, kuid sujuv, laskumistel sai kenasti energiat kokku hoida. Sealt järgmisse punkti jõudis Teedema aga vaid kümme minutit enne kontrollaja kukkumist ehk vaevu enne punkti sulgemist. Rada oli hakanud näitama oma keerulisemat iseloomu ning sõit muutus iga kilomeetriga aina raskemaks.
Et ilma- ja lumeolud olid muutlikud, kadus ühel hetkel Teedema suuskadel pidamine ning koos sellega ka lootus targalt tegutsedes energiat säästa. Enam polnud vahet, kas tegu oli tõusu või langusega – kogu aega tuli ühtviisi kätele valu anda, et kuidagimoodi end lumepudrust läbi pressida. See väsitas füüsiliselt, aga ennekõike emotsionaalselt.
«Kui jõudsin Kuutse teeninduspunkti ja see kohe minu selja tagant kinni pandi, sain aru, et nüüd on õige hetk uhkus alla suruda ning maratonidebüüdile punkt panna. Sõita olnuks ju veel tervelt 30 kilomeetrit,» meenutas ta.
Teedema küll teadis, et pärast Kuutse teeninduspunkti kulgeb rada suuresti allamäge, kuid eelnev kogemus oli jätnud juba liiga ränga jälje. «Ma ei tahtnud riskida võimalusega ühel hetkel lihtsalt kokku kukkuda. Niisiis astusin kõrvale, et end korraks lõkke ääres soojendada ning seejärel katkestanute bussis koos saatusekaaslastega haavata saanud ego üle järele mõelda.»
Aga järgmisel aastal on jälle maraton. Loodetavasti.