Nii nagu paljusid teisi inimesi, haaras ka Eena Vlassovat ja Ülo Sööti reede õhtupoolikul ostupalavik. Nad ei jätnud maha oma poegi Madist ja Toomastki ning seadsid sammud Eesti Rahva Muuseumisse.
Tarbimistung jutustab veidraid lugusid
20. veebruar 2012, 16:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näitusemajas tuli kõigepealt ühe euro eest lunastada ostupalavikku tunnistav talong ning siis pärast protseduurilisi korraldusi seista pikka järjekorda, mis tasapisi mööda treppe üles teisele korrusele liikus.
Nagu päris
Eena Vlassova ütles, et see tunne seal trepil meenutas tõepoolest natuke ka tema teismeliseaega, mil tal koos emaga tuli mõnikord seista defitsiitse kauba järjekorras. Sellest tundest rääkis ta seal trepil ka oma poegadele.
Järjekord liikus aga palju kiiremini kui vanadel aegadel ning jõudis peagi suhkruletini – suhkur on mõnikord ostupalaviku tekitaja veel nüüdki, kus käbedad teenindajad ulatasid kõigile, kes soovisid, talongi ettenäitamisel kilo suhkrut.
Näitus pealkirjaga «Ostupalavik: tarbimiskultuur Eestis 1990.–2000. aastatel» oli sellega sisse juhatatud.
Eena Vlassova ja Ülo Söödi pere näituseletuleku peapõhjus oli aga kuueaastase Toomas Söödi osalemine Eesti Rahva Muuseumi korraldatud joonistusvõistlusel «Minu kingitus». Selle võistluse tööd palistasid ostupalavikus näitusemaja koridoriseinu nii, et otsa ega äärt ei paistnud.
Näituse kuraatorite Pille Runneli ja Ehti Järve sõnul jõudis muuseumisse tuhandeid laste töid koos lugudega, miks üks või teine kingitus on ühele või teisele lapsele kas rõõmu või pettumust valmistanud.
Toomas Sööt ütles, et tema lemmikkingitus on küünal ja et küünla ta sellele pildile joonistaski. Toomase vanemad selgitasid, et nende poega on tabanud küünalde kollektsioneerimise haigus.
Ning et see juhtus pärast seda, kui Toomas kahe ja poole aastasena koos vanaemaga küünla süütas ja selle leeki imetles ning muudkui kilkas: «Üünal! Üünal!»
Toomase kogus olevat juba 250 küünalt ning kogu suurusest hoolimata ei ole poiss küünaldest tüdinenud. Iga ta tähtpäeva kingisoov on: küünal! Toomase meelest oleks ülim, kui keegi kingiks talle kõrge sambataolise pulmaküünla, mis paraku võib maksta koguni 50 eurot ning mille peale ema ja isa ainult pead raputavad – selle küünla, poeg, saad iseenda pulmas.
Hankimise lood
Oma kollektsiooni loomine on vaid üks põhjus, miks inimesed asju hangivad, neid kokku ostavad või varuvad.
Eesti Rahva Muuseumis avatud tarbimiskultuurinäitus jutustab muudestki põhjustest, mis on ajendanud inimesi asju hankima või nende omamise nimel ränka vaeva nägema.
Nii näeb vitriinis vahvellokitange, mille juurde kuuluv lugu räägib sellest, kuidas keegi, kel õnnestus 1989. aastal Rootsis käia, need endale muretses.
Ja pruuni mööblikasti, milles nõukaaja naine tunneb paugupealt ära kappõmblusmasina. See lihtsalt tuli ära osta, kui võimalus tekkis, kuna tegemist oli väga harva avalikult müüki jõudva majapidamisesemega.
Näituse vitriinis olev õmblusmasin ei ole aga kunagi õmmelnud, sest on algusest peale rikkis olnud. Defitsiitseid majapidamismasinaid ostes pidid paratamatult valmis olema loteriiks: kas töötab või ei tööta.
Omamoodi vabaduse sümboliks said 1990. aastail mobiiltelefonid.
Üks mudeli Ericsson GH 388 omanik kirjutab, et ostis selle 1997. aastal Viljandi folgilt, ja kuigi mobiiltelefon oli siis vaid vähestel ta tuttavatel, andis selle omamine elule seninägematu mõõtme: võimaluse sõbra folgi ajal kiiresti üles leida ning mitte sõltuda varasematest kokkulepetest.
Uus näitus
• «Ostupalavik: tarbimiskultuur Eestis 1990.–2000. aastatel».
• Eesti Rahva Muuseumi J. Kuperjanovi 9 asuvas näitusemajas Tartus.
• Jääb avatuks 31. detsembrini.