Tarmu Kurm: kel lõpuks rohkem prügi, see võidab

Tarmu Kurm Foto: Erakogu

Hoolikalt kinni sõlmitud kilekott näpu otsas, astub kortermaja elanik trepikoja uksest välja ja silmitseb pead vangutades hoone nurga juures prügikonteinerit. Viimase kaant sulgeda pole võimalik, sest konteiner on prügi pilgeni täis surutud, lisaks on prahikuhja tippu upitatud muljet avaldav jäätmepüramiid. Kõnelemata veel kümmekonnast kotitäiest, mis on konteineri kõrvale maha visatud. Kuna külmakraadid on taandumas, paneb olukord nina kirtsutama rohkem kui ühes mõttes, sest esimesed märgid lehkavast koduõuest on õhus.

Prügiviija hindab veel kord nõutult olukorda ja liigub seejärel hiilivate, kuid otsustavate sammudega naabermaja prügikonteineri juurde, et tülikas komps sinna poetada. Paraku pole naabritelgi olukord parem, sealgi valitseb samasugune pilt. Mida küll teha? Prügi tuppa tagasi tarida ju ei taha. Õnneks seisab õues naabrimehe – temaga on tal ammuilma kana kitkuda – auto ja tolle masina alla saabki kandami sobivalt ära sokutada.

Probleemi tekkimisel on kõige halvem vastus võimukandjatelt – olgu linna või riigi tasandil – rahvale see, et me ei saa midagi teha. Mäletatavasti kõlas energiakriisi puhul esiti just seesugune sõnum, et riik ei saa midagi teha. Reedeses Tartu Postimehes osutas heade mõtete linna abilinnapea prügimurest rääkides, et linnavalitsus ei saa midagi otsustada, sest hanke võitis odavaim pakkuja.