Kätlin Konstabel: Argentina tango, netisõbrad ja kaisukaru

Kätlin Konstabel Foto: Sille Annuk

Kuidas me oleme jõudnud olukorda, et meil on läbi ajaloo parimad kommunikatsioonivõimalused ja ometi räägitakse üha suuremast üksildusest?

Miks kallistamine? Mis imelik nali see nüüd on? Mäletan siiani seda kümne aasta tagust ehmatust, kui avastasin netivestluse aknast sümpaatse, aga igatepidi üliasjaliku meessoost tuttava saadetud pisikese kaisukaru pildikese. Karu tähendus emotikonide ilmas pidi olema «kallistus», seepärast. Kui tuttavalt ääri-veeri aru pärisin – alati võib netis pildikesi teele minna näppe kuskile kogemata vajutades või on lemmikloom arvuti taga omavolitsema asunud –, sain vastuse, et aga see tundus lihtsalt tore pilt ja sellepärast saatiski.

Sellest, kuidas internet ja nutividinad meie suhtlusprotsessi ka kõige lähedasemate sõprade ja pereliikmetega vähem või rohkem lõbusas mõttes on mõjutanud, saab igaüks rääkida küllaga. Psühholoogikabinetis on selle teema vähem lõbusad variatsioonid iga päev kohal.