/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/02/12/14361726t1h56cb.jpg)
Kutselt õpetaja ja kahe lapse ema Marika Loderaud usub, et praegusel keerulisel ja haigustest muserdatud ajal tuleb mõelda eelkõige heale ning esile tõsta armastust, väärtustades peretraditsioone ja mäletades esivanemaid.
Sõbrapäeva-eelne soovitus: sirvi vanu albumeid ja otsi pulmapilte
Ta pani tähele, et Eesti Rahva Muuseum pöördus selgi talvel üksikisikute ja kogukondade poole üleskutsega leida häid näituse-ideid, mida inimesed ise tahaksid teoks teha. Et see idee oleks oluline nii endale kui samavõrd ka teistele.
Marika Loderaud soovib ERMi konkursil «Oma näitus 2023» proovile panna idee, milleks on väljapanek perekonna pulmapiltidest, tingimusega, et nende juures oleksid inimeste nimed, abiellumiseaeg ja koht ning ka kahe noore kokkusaamislugu, kui sellest loost midagi teada on.
Pulmapiltide sarm ja võlu
«Eestimaa kodudes on kindlasti veel perealbumeid, kust võib leida koguni 20. sajandi alguse pulmafotosid. See oli aeg, mil fotograafia hakkas lihtsama rahvani jõudma ning huvi tähtsündmuste jäädvustamise ja ateljees käimise vastu juba tõusis,» rääkis ta.
Marika Loderaudil endal on näidata oma vanaema isa ja ema pulmapilt, mis on tehtud Viru-Nigulas 1902. või 1903. aastal. Pildil on Miina Lass ja Jaan Krusbart, kel sündis 10 last, nende seas kaks paari kaksikuid. Kõik ei kasvanud suureks, osa suri rõugetesse, osa tiisikusse. Miina ja Jaani kõige noorem laps, kes ellu jäi, ongi Marika Loderaudi vanaema.
See vanaema kohtus tema vanaisaga Viru-Nigulas näitemängu tehes. Pruut oli vaid 20-aastane, kui peeti pulmad, kuhu ka fotograaf oli kutsutud. Siiski ei ole neist pulmadest ühtegi pilti, sest fotograaf oli purjus ega olnud võimeline sel tähtsal päeval tööd tegema.
Fotod vajavad kirjeldusi
Oma perekonnaloo seiku meenutades mõtleb Marika Loderaud sellele, kui oluline on tunda vanadelt fotodelt vastu vaatavaid inimesi. Kui neid enam ei tunne, muutuvad pildid prügiks ja lähevad kõige kaduva teed ning kahju võib olla korvamatu.
Marika Loderaudi laiem sõnum on paluda inimestel albumeid sirvida ja lauasahtleid sorteerida nii või teisiti. Kui näppude vahele satub mõni pulmapilt, siis meenutada, kelle pulm see on olnud ja millal see oli. Kui ei tea, otsida suguvõsast üles inimene, kes võiks mäletada ja lugusid jutustada. Seejärel foto digitaliseerida ja infoga varustada ning miks mitte – saatagi Marika Loderaudile pulmapiltide näituse seemneks aadressile karmen.sade.001@gmail.com
Marika Loderaud peab silmas eelkõige pilte, mis on digiajastu-eelsed ehk ilmutatud kõigepealt pimikus ja pandud paberile või kõvale kartongalusele.
Muidugi ei oska keegi ennustada, kui paljud inimesed tahavad avalikuks vaatamiseks oma perepilte saata. Aga kui neid inimesi on, saab näitusest asja ka siis, kui idee ERMi võistlusel ei võida. Nimelt on Luunja Kultuuri ja Vabaaja keskuse direktor Kadi Kalmus lubanud pulmapiltide näituse igal juhul ülesse seada, et kulutatud energia raisku ei läheks. Ta on Marika Loderaudiga varemgi koostööd teinud, eelmisel kevadel lõid nad Luunja bussipeatusesse heategevusliku kunstisündmuse «Haiglatele loovusega tänuks».
Pidulik pilt Peipsi tagant
:format(webp)/nginx/o/2022/02/12/14361733t1hf5a8.jpg)
Loodetavasti aitab pulmapiltide kogumise ja kirjeldamise idee inimestel oma esivanemate peale mõelda ja perearhiivi korrastada. Eriti enne Valentinipäeva, mille legendiderohke lugu ulatub tagasi Rooma-impeeriumisse ja mis on pühendatud armastusele ja kallimaile.
Eesti Rahva Muuseumi konkurss «Oma näitus 2023» ootab ideid osalussaali näituse tarbeks, kuhu on teretulnud väljapanekud inimestelt, kes iga päev näituste kureerimisega või muuseumitööga ei tegele.
Uusi mõtteid saab esitada ERMI veebilehel kuni 18. maini 2022.
Võiduidee selgub rahvahääletuse teel. Võitja kuulutab ERM välja 1. juulil ja näitus avatakse 2023. aasta jooksul.