/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
«Ära vea!» hüüdis Teppanite suusadünastia liige Jaak umbes tosin kilomeetrit enne Tartu maratoni lõppu, kui metsavahelistel paaristõukelõikudel oli võtnud mu selja taha tuulde viie-kuuemeheline suusarong.
Lasin selja sirgu ja hüüdsin kõva häälega üle õla: «Ja nüüd kõik see mees – minge mööda!»
Konkurendid kuuletusid vastu vaidlemata. Nagu Teppani õpetussõnad neile ei kehtinukski.
Aastatepikkused kogemused on õpetanud, et suusatamises, nagu rattasõiduski, ei maksa grupi ees tööd rügada. Eriti kehtis see põhimõte eilsel Tartu maratonil, kui tuul kippus kohati sedavõrd piitsutavaks, et tikkus isegi suusakeppe käest viima. Ja tuiskas lagedail põldudel rajad nii umbe, et ainuõige otsus oli rivaale enda ees rajamasinana kasutada.
Hüpe üle lamaja
Rebimine algas juba pool tundi enne starti, kui korraldajad avasid stardikoridorid. Olin unes näinud, et läksin ühe soomlasega parima positsiooni pärast lausa kähmlema. Ega tegelikkus sellest palju erinenudki. Sain grupi 301–500 esireas ühe viimase vabadest kohtadest vaid tänu äkkspurdile, ja sedagi kõigest poole suusa pikkusega mehe ees, kes noolis sama kohta.
Ainult ignorant ei saanud halastamatus stardikohaheitluses mitte märgata tõsiasja, et sedapuhku tuleb maratonil eriti vihane võitlus.
Tuligi. Üldlevinud tõdemuse kohaselt klaaritakse jõuvahekorrad laias laastus esimese 10 kilomeetriga ning edasine on vaid vormistamise küsimus.
Radade vahel parimat trajektoori otsides plärtsatas üks võistleja neljanda kilomeetri laugel laskumisel otse minu ees külili. Poole sekundiga pidin otsustama, mida teha. Alateadvusest tuli käsklus «Hüppa!». Hüppasingi. Üle maaslamaja. Üks suusk küll takerdus tema kepi taha, ent jäin püsti.
«Täitsa osav!» tunnustas mu kõrval sõitnu. «Jah, vedas!» möönsin.
Hing paelaga kaelas
Ega sealkandis, kus isegi 300. koha pärast käib armutu heitlus, liigseid sõnu tehta. Poolel Harimäe tõusul möödus Eesti suusakoondise endine arst Tarvo Kiudma, kes soovis jõudu. Aga polnud aega (ega ka jõudu) talle vastata.
Hiljem väitis Kiudma, et olin näost olnud lumivalge. Tollase enesetunde järgi võib kinnitada, et ega ta luisanud. Ei tahtnud kuidagi jõulist kätetööd näidanud näitlejast Veikko Täärist maha jääda ja eks sedasi saigi endal hing paelaga kaela tõmmatud.
Edaspidine, mis siin ilutseda, oli üks otsatu uhamine, silme ees rada ja vastaste seljad, ei muud. Tõsi see on, et Harimäeks saidki jõuvahekorrad paika pandud. Peale mõne erandi, näiteks laskesuusataja Eveli Saue, kes viimasel kilomeetril minust mööda kihutas.
Sõitsin elu kiireima Tartu maratoni, 3.33,05, ent sain alles 326. koha. Vähemalt kaks kohta eespool kui mullu. Aga kaks ja kolm aastat tagasi saanuks selle ajaga 150 parema hulka.
Konkurents, tjah, on muutunud pööraseks.