«Kui lähete esimest korda Tartu maratonile, valige lühem distants,» soovitas J.L., kes oli enda arvates valinud eile maratoniga tutvuse tegemiseks ehk liiga raske teekonna.
Lumetorm pani suusatajad proovile
20. veebruar 2012, 10:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Algajal on Harimäele ronida ikka päris raske,» mõtiskles J-L. täpselt neli tundi pärast starti Kuutse teeninduspunkti laualt võetud hapukurki haugates. Finišisse jäi suusatada veel 31 kilomeetrit. «Võtan teeninduspunkti kaupa, eks näis, kas jõuan lõpuni.»
Samal ajal jõudis toidulaua juurde näomaskis Jaanus Ratas, kelle sõnul oli sõidu algus väga mõnus, kuid mida kilomeeter edasi, seda kehvemaks muutus libisemine. Ta möönis, et libisemise halvenemine võis olla tingitud ka väsimusest.
«Olen ennast juba ületanud,» lisas Ratas teeninduspunktist väljudes paaristõugetega hoogu andes. Mullu, oma esimesel maratonil tuli ta rajalt ära juba 20. kilomeetri peal. Eile jätkas ta aga pärast 32 kilomeetri läbimist optimistlikult.
Just siis, mil tänavuse Tartu maratoni kiireimad jõudsid Elvas üle finišijoone, langesid tuules kohisevate mändide vahelt alla esimesed lumehelbed. Lubatud sadu oli kohal. Lumetorm pani proovile nii J.L., Ratase kui ka tuhandete teiste suusasõprade keha ja vaimu.
«Metsa vahel pole viga, aga lageda peal on päris vastik,» tunnistas Kuutse teeninduspunktis tartlane Indrek Ranniku, kes võttis enda kinnitusel sõitu rohkem matkana. Paarkümmend minutit hiljem hakkasid rajateenindajate pakutavad banaanitükid ja hapukurgiviilud Palu teeninduspunktis kinni tuiskama.
Seevastu spordijook juuakse ära nii kiiresti, et see ei jõua jäätuda, rääkisid juba aastaid maratonil vabatahtlikena abis käivad Maie Heitur ja Aili Värva. Naised olid end targu soojalt riidesse pannud ja kõle tuul neid ei seganud. «Kui on kiire, siis ei ole külm,» rääkis Heitur.
«Oi kui hea kuum puljong,» avaldas tunnustust naiste käest toitva joogitopsi saanud Deivy Nõmmik Põltsamaalt. Hoolimata tuisust jõudis teist korda maratonil osalenud Nõmmik võrreldes mullusega Palule paarkümmend minutit kiiremini. Puljongist ja leivast jõudu saanuna toetus ta suusakeppidele ning läinud ta oligi.
«Kas teil jäätist ka on?» hüüdis samal ajal toitlustuspunkti saabunud meesterahvas. «Ei, seda meil tõesti ei ole,» vastasid spordijoogi ja puljongi jagajad Heitur ja Värva. Küll aga pakkusid nad lahkesti banaani, leiba, saia, rosinaid, kurki, mustikasuppi, soola ...