Tarmu Kurm: seal, kus tänavatel pole nimesid

Tarmu Kurm Foto: Erakogu

Ma näitan sulle kohta kõrgel kõrbetasandikul, kus tänavatel pole nimesid – nii laulis ansambel U2 juba 35 aastat tagasi. Laulu avaldamise järel vaidlesid muusikakriitikud, kas tegu on banaalse kupleega või tänu sõnadele sügavat sõnumit kandva meistriteosega.

Vaidlevad taas ka tartlased. Ikka tänavate ja nimede üle. Pepleri või Põdra? Palju pole aega mööda läinud kirglikust arutelust selle üle, kas Madruse nimesilt tänavanurgal alavääristab tollel uulitsal elavaid inimesi või mitte.

Arutelu on ikka tore ja vaidlustes sünnib tõde. Või siis ei sünni. Igal juhul oleks väga igav, kui nimede asemel oleksid meil tänavad pelgalt nummerdatud: esimene avenüü, teine avenüü. Aga eriti huvitav oleks siis, kui panna jalgrataste kõrval kõige kaunimad tänavanimed ringlusesse. Et kevadel antakse näiteks Vikerkaare nimi mõnele tänavale Supilinnas ja sügisel rändaks too nimi hoopis Annelinna või siis ühel aastal asuks Metshaldja tänav Ropkas ja teisel aastal Raadil. Asjaolu, et ükski saadetis ei jõuaks sel juhul varsti õigesse postkasti või ükski toidukuller õige ukse taha, oleks selle kõrval, et kõik tartlased saaksid mõnekümne aasta jooksul kolimatagi ilusa nimega tänaval elada, täiesti tühine pisiasi.