Jüri Sasi: mis peaks olema põhikooli lõpueksamite tegelik mõte?

Jüri Sasi Foto: Sille Annuk

On üldlevinud arvamus, et nn eksamihirmus õpitakse asjad ära. Rohkem soodustab õpitulemusi siiski kasvamine koos vastutusega, millele me koolis iga päev kaasa aitame.

Põhikooli lõpueksamitest loobumise eelnõu valmis haridus- ja teadusministeeriumis juba 2019. aastal. Tollane valitsus kiitis selle heaks, riigikogus läbis see eelnõu esimese lugemise. Järgneval debatil tõdesid haridustöötajate liidu esindajad, et muutused eksamisüsteemis on vajalikud, kuid õpilastel peab säilima võimalus saada eksami tegemise kogemus.

Haridustöötajate liidu esindajad esitasid seisukoha, et lõpueksamite täielik kaotamine ei pruugi olla õpilase seisukohast parim lahendus. Ühe ettepanekuna kõlas toona ka saja protsendi skaalaga lõpueksamite korraldamine, mille tulemused seotakse lahti põhikooli lõpetamise tingimusest.

Nüüd esitatud uus eelnõu ongi neid soovitusi järginud: eksamid jäävad, aga eksami eest hinnet enam ei saa. Eksamid pakuvad noortele võimaluse end kooli lõpus veel kord kokku võtta ning näidata eelkõige iseendale, mida nad põhikooli lõpuks on omandanud.

Protsendina esitatud tulemus on läbipaistvam kui viiepalli­skaalas hindamine. On ju suur vahe, kas õpilane teeb eksami 50 või 74 protsendile, aga viiepalliskaalal on mõlemal juhul hindeks kolm. Koolilõpetaja ja kool, kuhu õpilane edasi õppima läheb, saavad tunduvalt täpsema tagasiside, kui see on väljendatud protsendina.

Põhikooli lõpetamiseks tuleb õpilasel saada rahuldavad aastahinded kõigis õppeainetes ning teha ühtsed riiklikud lõpueksamid. Praegu näevad tingimused veel ette, et eksamid on sooritatud hindele kolm, mis tähendab vähemalt 50 protsenti maksimaalsest tulemusest.

Nüüd jätkuvad arutelud, kas jätta kehtima täpselt selline lävend. Ettepanekutena on kõlanud nii miinimumnõude langetamine 20 protsendile kui ka lävendi kaotamine nagu riigieksamitel.

Esitatud seadusemuudatuse järgi pole lävendit ette nähtud ning seetõttu ei sõltuks põhikooli lõpetamine enam eksamitulemustest. Tegemist on muutusega hariduskorralduses. Eelkõige puudutab küsimus meie mõtlemist haridusest, mis ülesannet kool täidab, mis on õpilase, õpetaja, kooli ja riigi motivatsioon ja roll ning kuidas kontrollida kvaliteeti.

Olukord, kus õpiabi vajadus ilmneb alles lõpueksami tulemustest, ei peaks enam võimalik olema. Õpilase raskused peavad koolil teada olema palju varem ning õpilasele tuleb tagada vajalikud tugimeetmed.

Põhiharidus on Eestis kohustuslik haridusmiinimum. Eeldame, et kõik õpilased saavutavad riiklikus õppekavas kirjeldatud õpitulemused.

Õpilasele, kellele käivad mõnes aines riiklikus õppekavas ette nähtud õpitulemused üle jõu, tuleb raskuste ilmnemise korral pakkuda vajalikku tuge või koostada selles aines individuaalne õppekava ning ka eksami teeb ta siis lähtuvalt individuaalsest õppekavast.

Õpetajad ja tugispetsialistid oskavad abivajajaid märgata ning vajaduspõhiselt toetada. Olukord, kus õpiabivajadus ilmneb alles lõpueksami tulemustest, ei peaks enam võimalik olema. Õpilase raskused peavad koolil teada olema palju varem ning õpilasele tuleb tagada vajalikud tugimeetmed.

Põhikooli lõpetamine on ühe märgilise etapi läbimine, millele eksamid annavad konkreetse lõpu. Seejärel tuleb eksamitega kokku puutuda nii gümnaasiumis kui ka ülikoolis. Seega täidab põhikooli eksam sisuliselt just seda ülesannet, mis on põhikoolile antud: õpilase ettevalmistamine järgmiseks kooliastmeks.

Põhikooli lõpueksamite eesmärk on hinnata riiklike õppekavade või õpilase individuaalse õppekava alusel saavutatud õpitulemuste omandamist. Eksamitulemus annab õpilasele, vanemale, koolile, kooli pidajale, aga ka riigile objektiivset ja võrreldavat tagasisidet õppimise ja õpetamise tulemuslikkuse kohta.

Mida täpsem on tagasiside omandatud teadmiste kohta, seda täpsemaid otsuseid saab noor teha. Kooli siht on aidata õpilast tema elus edasi. Nii peavad ka kõik mõõtmisvahendid, sealhulgas riiklikud hindamisvahendid, olema suunatud sellele, et aidata õpilast tema järgmistes sammudes.

Eelkõige puudutab küsimus meie mõtlemist haridusest, mis ülesannet kool täidab, mis on õpilase, õpetaja, kooli ja riigi motivatsioon ja roll ning kuidas kontrollida kvaliteeti.

Eksamid üheksanda klassi lõpus võiksid olla eelkõige sisseastumise funktsioonis mõõtmised, mida gümnaasiumid ja kutsehariduskoolid saavad kasutada õpilaste valimiseks.

Protsendina esitatud tulemused võimaldavad ka vastuvõtval koolil saada kohe selgust, missugune tase põhikooli lõpetanul aineteadmistes on. Võiksime senisest palju rohkem arvestada põhikooli ühtsete lõpueksamite tulemusi nii gümnaasiumisse kui ka kutsehariduskooli vastuvõtmisel, vähendades sellega koolilõpetajate-sisseastujate praegust suurt testimiskoormust põhikooli lõpetamise ajal.

Eksameid peetakse mõjusaks väliseks viisiks, kuidas õpilaste õpimotivatsiooni suurendada. On üldlevinud arvamus, et nn eksamihirmus õpitakse asjad ära.

Rohkem soodustab õpitulemusi siiski kasvamine koos vastutusega, millele me koolis iga päev kaasa aitame. Lõpetamise rollis olev eksam, kus surve on väline, tähendab sageli õppimist mitte enda jaoks, vaid kooli, õpetaja või vanema jaoks.

Peame usaldama koole, kes on üheksa aastat õpilast õpetanud. Peame usaldama õpetajaid, kes leiavad viise motiveerimida ka ilma eksamil läbikukkumisele rõhumata, ja usaldame ka noori, aidates neil vajaduse korral õppimist mõtestada.

Õppeprotsessi süda on õppimiseks motivatsiooni loomine ja hoidmine. Eksamiks valmistumine ei peaks seisma kuidagi eraldi muust õppeprotsessist. On oluline suunata ja kujundada õpihoiakut, mille puhul on pingutamine ning oma edenemise ja taseme kohta objektiivse info saamine loomulik osa õppimisest.

Enamik õpilasi muretseb järgmiste sammude pärast ja on valmis nende nimel pingutama. Nüüdisaegse õpikäsituse keskmes on ennastjuhtiv õppija. Teeme siis kõik, et põhikoolis tekiks õpilastel tahe ja oskus end juhtida ning lõpueksamid poleks eesmärk omaette. Niisuguse õppija kujundamine algab õpetaja hoiakust ning usust iga õppija arengusse. Peame oma õpetajaid usaldama ja vajaduse korral toetama, et nemad omakorda saaksid oma õpilasi toetada.

KOMMENTAAR

Kadi Toomi, Tartu haridusosakonna üldhariduse peaspetsialist

Põhikooli lõpueksam on üks sooritus kogu koolitee vältel. Protsendina esitatud tulemus on märkimisväärselt laiema tähendusega kui üks hinne. Mängib rolli, kas protsent on vahemiku ülemises või lõpu otsas.

Üks eksamihinne ei motiveeri õpilast, pigem on sellel demotiveeriv mõju. Liialt palju on näiteid, kui läbivalt nõrgemate õpitulemustega õppija on kuidagimoodi eksamitööni jõudnud ja peab esimest või teist korda selle pingutusega silmitsi seisma ning mitte kuidagi ei ole võimalik teda eksami sooritamise vajalikkuses veenda.

Põhikooli lõpetamiseks peab noor sooritama kolm eksamit, mis defineerivad, kas ta on väärt lõputunnistust või mitte. Suurema tähendusega on kogu protsess ja selle jooksul omandatu, kuivõrd pelgalt lõpueksami hinded, mille põhjal tehakse järeldusi.

Inimene õpib, kui ta pingutab ja kui see pingutus on talle jõukohane.

 Hinde nimel sooritatakse eksamit pigem hirmu all kui pingutades ja hirmuga ei ole võimalik väga heale tulemusele jõuda.