/nginx/o/2018/04/18/7795783t1ha672.jpg)
Mul on harva nii piinlik olnud. Aga nüüd oli, kui kuulasin Oskar Kallase 76. surma-aastapäeval tema lagunenud maja kõrval Raja tänavas Tallinnast kohale sõitnud Soome instituudi juhti Eesti-Soome kultuurisuhetest rääkimas. Taustaks seinu ehtivad haakristid ning eesti- ja ingliskeelsed roppused.
Kallaste majast ja selle ümber kunagi olnud, nüüd metsa kasvanud pargist on palju räägitud ning seda korrata pole mõtet. On viimane aeg juttude asemel midagi teha. Ma ei tahaks olla ükski Tartu linna ametlik esindaja ega üldse tartlane, kui peaksin kunagi mõne külalise seda paika vaatama tooma. Pole võimatu, et neid paari aasta pärast Euroopa kultuuripealinna tuleb, sest nii Ainol kui ka Oskaril on kindel koht Euroopa kultuuris. Vahest tahavad soomlasedki oma kirjaniku (eks ta ju oli ikka ka nende oma) kunagise kodumaja juurde lilli tuua ja seal pilti teha.
