Liisa-Lota Kaivo: ajateenistus tundub lapsevanemale põnev

Liisa-Lota Kaivo Foto: Joonas Sisask

Peagi lähevad taas paljud noormehed ajateenistusse. See on nii noore enda kui ka lapsevanema elus suur muutus, millega võib kaasneda omajagu ärevust ja muret. Omast kogemusest saan aga kinnitada, et muretsemiseks pole põhjust.

Kuvand ajateenistuse keerukusest ja väga karmist korrast pärineb suuresti eelmise riigikorra ajast, kui mehed mitmeks aastaks sõjaväkke võeti. Eestil on kaitsevägi, mitte sõjavägi, ning ka korraldus on märkimisväärselt mõistlikum ja ajakohasem. Näiteks saavad noored esimese linnaloa umbes kuu pärast teenistusse asumist ja hiljem pea igal nädalavahetusel kodus käia.

Samuti ei pea kartma, et lapsega üldse suhelda ei saa. Selleks on igal õhtul ette nähtud vaba aeg. Pidevalt suheldes saab vanem lapse käekäiguga hästi kursis olla ja ka vanemal on omamoodi põnev: ta näeb sisse täitsa uude maailma. Kui lähikonnas on teisigi ajateenijaid, kes on teistes üksustes, on huvitav erinevaid kogemusi kõrvalt võrrelda. Samuti on emana põnev jälgida, kuidas ajateenistus last arendab.

Samuti annab poja ajateenistusse minek võimaluse võrrelda tema kogemust kõigi teiste tuttavate varasema kogemusega. Mu enda noorem vend käis ajateenistuses viieteistkümne aasta eest. Vend oli enne teenistust paras möllumees ja ülikooliõpingud jäid tagaplaanile. Ajateenistus tundus rahustavalt mõjuvat ja ülikoolis käimine sai pärast seda uue hoo.

Kuvand ajateenistuse keerukusest ja väga karmist korrast pärineb suuresti eelmise riigikorra ajast, kui mehed mitmeks aastaks sõjaväkke võeti.

Et Eesti kaitseväel on väga eriilmelisi üksusi, on saadavad kogemusedki üsna erinevad. Minu poeg oli luuraja, mis tähendas pidevat luuramise harjutamist, peidukohtade ehitamist ja muud seesugust. Tihti tehti seda intensiivselt ja mõnikord ka väheste unetundide varal. Mulle tundus, et see aitas ka pärast väge väsimata töötada pikalt, keskendunult ja intensiivselt.

Ajateenistus annab lisaks sisulistele õppetundidele ja omamoodi suureks saamise koolile ka võimaluse tutvuda paljude selliste inimestega, kellega muidu elus kokku puutuda ei õnnestukski. Tekivad uued sõbrad ja head tuttavad. Lisaks kaasvõitlejatele kohtuvad ajateenijad juhendajatega, kellega on natuke nagu õpetajatega koolis – mõni on sümpaatsem, mõni vähem sümpaatsem. Aga tundub, et kui ise väljaõpet tõsiselt võtta ja reegleid jälgida, on juhendajad toetavad.

Ajateenistusega on suuresti nii nagu iga teisegi asjaga elus – edukus sõltub iseendast. Poja soovitus teistele kõlas, et nagunii tuleb minna ja kui lähed, siis proovi võtta sellest maksimumi. Ära nurise ega virise, vaid leia võimalusi see enda kasuks tööle panna.

Lapsevanematel soovitan võtta rahulikult ja tunda huvi, aga oma nina pigem mitte vahele toppida. Et ema hakkaks midagi korraldama, on viimane asi, mida noored tahaksid. Kaitsevägi on aastaid noortega toimetanud ja küllap nad juba teavad, mida teevad. Eks pingutavad, et pakkuda ajateenijatele võimalikult positiivset ja asjalikku teenistuskogemust. Muul moel lihtsalt pole võimalik tagada head kaitsevõimet Eesti riigile.