Tartust on saanud targa ettevõtlusega linn ja see on paljude inimeste ühise pingutuse vili. Panustanud on ülikoolid, ettevõtjad ja linnavalitsus. Üksnes nii ongi võimalik edu saavutada, arvab Narva linnapea Katri Raik tänavuse Tartu Postimehe tänavuse mõjukate erilehe tarvis kirjutatud kommentaaris.
Sünnikohti on meil igaühel vaid üks. Minul on Tartu. Kui ma Tartusse jõuan, paistab seal minu arvates alati päike. Vahel näen Tartut ka unes – mitte raekoda ega ülikooli peahoonet, isegi mitte kodust Annelinna, vaid kaubamaja ja turuhoone ristmikku. Ju seostub just see koht mulle bussi või autoga taas Tartusse jõudmisega.
Minu uues kodulinnas Narvas peetakse Tartust väga lugu. Käiakse imetlemas Tartu jõulukuuske ja -laata. Mõnedki on kogunisti Tartusse ära kolinud. Sest Tartu on armas, kodune, rahulik, ilus, roheline. Ja Tartus on valdavalt toredad inimesed. Õnnelik on linn, millest nii mõeldakse ja räägitakse. Ehkki selle jõulukuusega on nii, et kui Narva tahaks sama ilusat kuuske kui Tartus, tuleks see tuua Lõuna-Eesti puhastest metsadest, mitte meie põlevkivist kahjustatud aladelt. Siin nii ilusaid kuuski polegi, kahjuks.
Mõtlen tihti Tartu poliitikale. Vaatan ja kadestan. Aga põhjus on ju lihtne: igas Tartu poliitilises jõus tegutseb vähemalt üks professor või tulevane professor. See annab kohaliku poliitika aruteludele oma vaimse taseme. Rõõmustage selle üle, tartlased! Ausalt öeldes, kui küsida rahandusministeeriumis kohalike omavalitsuste osakonnast, millist Eesti linna ühes või teises küsimuses soovitada eeskujuks, saan tavaliselt ikka vastuseks: «Tartu.»
Tartul läheb hästi. Tartu ehitab, areneb, mõtleb välja uusi lahendusi, kaasab noori ja seisab laheda huvihariduse eest. Isegi ettevõtjad kiidavad linnavalitsust. See on suur asi.
Mäletan, kui ligi kümme aastat tagasi rääkis Urmas Klaas Tartust kui Põhja-Euroopa IT- linnast. Õnneks jagus mul tarkust vait olla, minule tundus see toona jabur jutt. Aga see unistus on täide läinud ja Tartust ongi saanud targa ettevõtlusega linn. See on paljude inimeste ühise pingutuse vili. Panustanud on ülikoolid, ettevõtjad ja linnavalitsus. Just nii edu tulebki.
Väga tavapärane on ütelda, et Tartu on hea selle pärast, et Tartu on ülikoolilinn, õigupoolest üli- ja kõrgkoolide linn. Ja see ongi tõsi, sest ülikoolid on loonud tohutu arengueelise. Muidugi loen minagi tänasest Tartu Postimehest huviga, kes on sel korral piirkonna mõjukamate sekka jõudnud, ning rõõmustan väga, kui neis nimekirjades on palju haridusja kultuuriinimesi.
Praeguse Tartu ja selle ümbruse ees on põnevad väljakutsed. Väljastpoolt vaatajale on vahest kõige põnevam see, kuidas saab Tartu 2024. aastal hakkama Euroopa kultuuripealinna tiitli väljakandmisega. Hästi, seda kindlasti. Aga hoopis olulisem on küsida, kas sellest tekib linnale ja seeläbi kogu Eesti Liivimaa osale järgmine arengutõuge. Kas Tartust saab linn, mida käiakse kui tarka linna vaatamas kogu Põhja-Euroopast ja Baltimaadest?
Minu Tartu ei tohi leppida sellega, et on väike ja armas saksa ülikoolilinn. Just nii kutsun mina Tartut hellitavalt, oma mõtetes. Tartu peab siiski olema eriline, veel parem, tõeline vastukaal meie armsale kilulinnale Tallinnale. Pangem tähele: just nii nimetavad tallinlased ise oma linna siis, kui tartlased on läheduses!