Henri Zeigo: tere, hübriidtöö ajastu!

Henri Zeigo Foto: Sille Annuk

Pandeemia on toonud suuri muutusi töökorraldusse, mida nähtavasti ei saa enam tagasi pöörata. Kaugtöö võimaldamine on sundinud ettevõtteid ja riiklikke asutusi kohanema uute oludega: koosolekud ja inimestevaheline suhtlus on kolinud virtuaalsesse ruumi, tootmist on automatiseeritud sellisel määral, et need ei nõua spetsialisti aktiivset kohalolu, ning kõigele lisaks on suudetud hoida tööviljakust tasemel, mis rahuldab tööandja vajadusi.

Võimalik, et pandeemia hakkab tasapisi raugema ning oht elule näib praeguste näitajate juures märgatavalt väiksem kui veel aasta tagasi. Siit aga tekib küsimus: millal me siis tagasi kontorisse läheme? Millal taastub see vana viiepäevane töönädal, kus hommikul mindi kodust välja ning õhtul saabuti rampväsinuna üle ukseläve, toidukott näpus, sest õhtusöögi tegemiseks tuli ka veel tipptunni ajal supermarketis sagida.

Arvan, et päris endisel kujul ei tulegi see enam tagasi. Kui kaugtöö oleks vaid ühe riigi siseasju puudutav otsus, siis võiks ju teisiti mõelda, aga selle muutuse tegi kaasa terve maailm. Inimeste harjumused on juba niivõrd palju muutunud, et tagasiminek mõjuks vastukarva silitamisena. See ei puuduta ainult kindlat töökorraldust asutuses, vaid ka tarbimist laiemalt. See, kuidas inimesed on pandeemia ajal elanud ja millised on olnud nende vajadused, pani aluse uutele töökohtadele ja teenustele, mida võib-olla enne koroonaviiruse levikut ei eksisteerinudki. Kaugtöö võimaldamisest täielikult loobumine kaotaks osaliselt nende mõttekuse.