Jens Raavik: kas energiavaesuse vastu oleks abi krüptorahast?

Jens Raavik Foto: Margus Ansu

Elame igati põneval ajastul, mil tõenäoliselt toimub korraga rohkem muutusi kui kunagi varem. Ma ei pea silmas sõdu, mis üleöö kohti ja inimesi tundmatuseni muudavad, vaid pigem globaalset arengut ja sellega kaasnevat ühiskondlikku evolutsiooni. Ma ei taha lugejate aega kulutada sellele, kui ebamoraalseks pean ma ametnike ja võimuvõitlejate palkade tõstmist praegusel ajal. Ütlen vaid seda, et paljud inimesed on jäänud tööta, ärid sulgevad kriisilähedases olukorras uksi, aga nüüdsest saavad meie linnahärrad varasemast veerandi võrra rohkem palka, kohati ligi kuus tuhat eurot kuus.

Võib-olla ma kõlan nüüd nagu see tüüp, kes ei luba sul kaubanduskeskuses poekottidega mööduda enne, kui oled talle rääkinud oma pensioniplaanidest, aga katsun selle teadmisega edasi elada ja loodan, et mõne lugeja ning kaasamõtleja vanaduspõli on käesolevate ridade tõttu kenam. See ongi tore eelmainitud põneval ajastul: on asju, millest üks põlvkond pole midagi kuulnud, samas on teatud seltskond, kellele sama teema toob tagasi mälestusi.

Tänaseks jututeemaks on krüptovarad. Tartu Postimehes alustades kirjutasin uuest krüptomaadist, mis bussijaama lähedal avati, ja jõudsin tänaval inimesi küsitledes mõistmiseni, et need inimesed, kes pole eales maad kaevanud, kes ei tee vahet lehmakoogil ja mutiaugul, elavad hoopis teises reaalsuses. Terve elu maal rasket tööd teinud inimesel võib juhtme kokku ajada, kui mõni selline teenib «kaevandamisega» miljoneid.