/nginx/o/2022/01/25/14327849t1hb532.jpg)
Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi arendusspetsialist ja meediauurija Maia Klaassen leiab, et muutunud meediatarbimise keskel tuleks inimestel teha teadlik pingutus selleks, et süveneda teksti, mida sotsiaalmeedias jagatakse, sest alles siis saab aimu ajakirjaniku töö mahust ning allika usaldusväärsusest.
Maia Klaassen, milline on teie hinnangul viimase kümne aasta kõige olulisem muutus inimeste meediakasutuses?
Meil on käeulatuses väga suur hulk erinevaid meediakanaleid ja me tarbime neid hoolega. Meil on telefon pidevalt käes, aga alati korraga lühikeseks ajaks. Siit järeldub, et peamine vaenlane on pealiskaudsus.
Meediapädevuse seisukohast lähtudes oleks seis ilmselt palju parem, kui süveneksime rohkem, püüaksime mõtestada konteksti ja narratiivi. Kui igaüks meist süveneks loetusse kasvõi viis minutit ja guugeldaks asju, mida ei tea, siis oleks arusaamad ja reaalsus hoopis teised.
Ütlete, et meil on keskendumishäire.
USAs tehtud uuringud on näidanud, et kuigi sotsiaalmeediasse jagavad oma uudiseid pea kõik väljaanded ja need levivad seal väga usinasti, piirduvadki kasutajad sageli ainult edasijagamisega. Inimene arvab, et ta saab pealkirjast või heal juhul maksumüüri tagant välja paistvast juhtlõigust vajaliku info kätte, ning vajutab noolekujulist nuppu, et seda näeksid ka kõik teised tema netituttavad.
Praegusel ajastul, kui enamik sotsiaalmeediaplatvorme, näiteks Tiktok, mis annab ajule stimulatsiooni iga minuti järel, on inimesi rahulikumale meediatarbimisele meelitada väga keeruline. Suurel osal ühiskonnast ongi keskendumishäire ja need inimesed tahavad infot saada väikeste seksikate ampsudena, sest ainult nii suudavad nad seda omastada.
Tuleks mõelda detektiivi kombel, küsida endalt veidi paranoilisi küsimusi.
Miks inimesed tunnevad nii suurt vajadust pidevalt mingis infoväljas olla?
Praegu on õhus mitu väga suurt teemat julgeolekust energiakriisini. Inimesed on ebakindlad, tahavad pidevalt kursis olla ja arutada. See toob omakorda kaasa pseudoeksperdiks muutumise: inimesed, kes ei ole tegelikult võimelised ära tegema kontrolltööd sellest, kuidas toodetakse elektrit, käituvad nagu asjatundjad.
Sotsiaalmeedia loogika soodustab infomullide tekkimist – neis blokeeritakse teisitimõtlejad ja ühtmoodi mõtlejatele pannakse laike. Algoritm soodustab olukorda, kus omavahel räägivad isehakanud eksperdid, kel tekibki tunne, et nad on midagi ära lahendanud, sest kõik teised ju paistavad arvavat samamoodi.
Algoritmid mängivad tarbimisharjumustele väga osavalt. Ehk siis, kui me kõik tarbiksime erineva suunitlusega uudisallikaid ja suhtleksime sotsiaalmeedias inimestega, kellega me ei ole nõus – hakkaksime seega vastu oma instinktile –, siis oleks põlve otsas tekkinud ekspertlust palju vähem.
Mina ise üritan oma elus tekitada tasakaalu nii, et loen kõiki lehti, ka kollaseid väljaandeid, sest tahan, et mu algoritm oleks mitmekülgne. Olen ka mitmes Facebooki grupis, kus teisitimõtlejaid üldse ei sallita.
Me ei saa rääkida sellest, et ainult uudismeedia kujundab avalikku kõneainet, aga kui mõtleme, et uudismeedia võtab alginfo ja kontrollib seda erinevatest allikatest ning töötleb selle kokku artikliks, siis sotsiaalmeedias kirjutatakse mida iganes. See viimane võib ju olla väga ilus tekst, mis näeb välja nagu artikkel, aga ei ole tegelikult sisuliselt võrreldav ajakirjaniku tehtud tööga.
Suurel osal ühiskonnast ongi keskendumishäire ja need inimesed tahavad infot saada väikeste seksikate ampsudena, sest ainult nii suudavad nad seda omastada.
Kuidas info ülekülluses teha vahet, milline sotsiaalmeedias leviv info on tõene või väär?
Tuleks mõelda detektiivi kombel, küsida endalt veidi paranoilisi küsimusi. Kes on allikas? Kas infot on käsitlenud professionaalsed infotöötlejad, ajakirjanikud, faktikontrollijad, eksperdid? Kas paistab välja rahalisi motiive? Kas tegu on reklaamiga? Kas kajastusel on mitu vaatenurka?
Päris palju saab selgeks ka lihtsalt väljaandjat vaadates. Kui rahastaja on erakond, siis tulebki väljaannet võtta erakonna häälekandjana, mille eesmärk on edendada partei väärtusi, mis siis, et info on justkui uudise kuues.
Meediamajade eesmärk on anda infot edasi mitmekülgselt ja esimesena. Seetõttu võib kiirelt välja paisatud uudistes teinekord ette tulla ka vigu, ent selle järel neid üldjuhul adresseeritakse.
Kui tegemist on aga pika looga ajakirjanduslikus väljaandes, on põhjust seda usaldada, sest ajakirjanik on üldjuhul läinud süvitsi – kohe on näha, kui suur töö on sinna sisse pandud ja kui põhjalikult on allikaid käsitletud. Ajakirjaniku töö väärtus ei kahane nulliks pelgalt seetõttu, et see info ei pruugi igat lugejat kõnetada.
Matemaatikaõpetajate argument peastarvutamise harjutamise õigustamiseks on pikka aega olnud see, et igapäevases elus ei saa keegi meist ringi kõndida, kalkulaator taskus.
Ometi nüüd me just seda teemegi: lisaks kalkulaatorile on kõigil kas telefonis või arvutis pidevalt käepärast ka pank, ilmateenistus, videokaamera ja muidugi pidevalt värskenev ajaleht.
Uuringufirma Kantar Emor avaldas 2018. aastal ülevaate, kuidas on kahe kümnendi jooksul muutunud interneti kasutamine eestlaste seas. Selgus, et aastal 2001 polnud Eestis 64 protsenti vastajaist viimase kuue kuu jooksul internetti kasutanud ei tööl ega kodus.
Kolme aastaga kasvas aga internetikasutajate hulk 24 protsendilt 45-le. Aastaks 2008 oli pidevalt internetis juba 69 protsenti eestlastest, 2013. aastaks 80 protsenti.
2018. aastaks oli Eestis alalisi interneti kasutajaid 92 protsenti, kellest omakorda 77 protsenti käis seal iga päev.
Just toona kasvas plahvatuslikult inimeste hulk, kes käivad veebis nutitelefoniga. Tahvelarvutiga surfajate hulk jäi 23 protsendi juurde pidama.
Sotsiaalmeedia plahvatuslik kasv on sundinud uute reeglite järgi mängima ka traditsioonilist ajakirjandust.
Nii on paljuski muutunud ka ajakirjandusliku sisu jagamise vorm ja kiirus, kuid üks põhimõte on jäänud samaks: meediamajad tähtsustavad oma rolli teabe kontrollija, filtreerija ning laiendajana, sest see hoiab neid info ülekülluses möödapääsmatult vajalikuna. TPM
/nginx/o/2022/01/25/14327851t1hd917.jpg)
Tartu Postimehel on oma nutirakendus ehk äpp, mis aasta algusest on kättesaadav nii OSi kui ka Androidi operatsioonisüsteemi pruukivates seadmetes. Selle sisu on samasugune nagu digilehel veebis, aga värsketesse kirjutistesse, galeriidesse ja videolugudesse jõudmiseks pole enam vaja salvestada veebilehe järjehoidjat või läbida mitme vajutusega Postimehe äpi alarubriike.