Tarmu Kurm: linnast ja kirjanikest

Tarmu Kurm Foto: Erakogu

Tartus on läbi aegade agarasti kirjatööd tehtud. Nähtavasti on Tartu kirjutamiseks äraütlemata mõnus koht, mistõttu pole ime, et siin on alati häid kirjanikke elanud. Kus siis veel, kui mitte kirjanduslembeses Tartus peaks valitama linnakirjanikke – see on kõhklusteta ilus ja kiiduväärt traditsioon.

Kirjanikke, kes suurepäraselt kirjutada oskavad ja tahavad, on palju rohkem kui tiitleid. Neid aunimetusi võikski olla enam, sest tunnustust ei ole kunagi liiga palju. Nii nagu me kõik, tahavad kirjanikudki, et neid märgataks, tänataks ja toetataks. Samuti ei teeks sugugi paha, kui kirjanikud oleks veelgi rohkem – nagu viimasel ajal on kombeks väljenduda – pildil. Kirjapildis on nad ametist tulenevalt niikuinii.

Kindlasti on Tartu linnakirjanike valimiskorralduses ainuõige see põhimõte, et tituleeritud loomeinimeste vabadust kuidagi ei soovita kärpida – ilmselgelt on loomevabadus kirjanike jaoks kriitilise tähtsusega. Vaevalt oleks senised andekad linnakirjanikud olnud valmis stipendiumi vastu võtma, kui sellega kaasnenuks ülesanne 365 päeva vältel linna kultuurielu kiita või kui neile oleks pandud kohustus avaldada kokkulepitud kirjapoognate jagu teksti. Säherdune sundus tekitanuks vastumeelsust ja trotsi.