Liina Ludvig: mõõdukas nostalgia on nagu sõõm õlut

Liina Ludvig Foto: Margus Ansu

Elukaaslane kinkis mulle jõuluks purgi Pühaste Mosaiiki. Kohaliku pruulikoja märjuke polnud aga sugugi juhuslik valik. See oli esimene õlu, mida koos rüüpasime.

Kui jõulukingi paar päeva tagasi avasin ja esimese sõõmu võtsin, rändasin kohe mõtteis tagasi 2019. aasta augustisse, kui kultusbaaris Barlova teineteisega tõtt vaatasime ja Mosaiiki lahendasime. Kui see rännak mind ei petnud, seisis õllepurgi peal, et tegu on mõrkja, ent puuviljase humalajoogiga. Umbes niimoodi võiks kirjeldada ka nostalgiat – üks mõrumagus elamus, igatsus millegi järele, mis on juba olnud.

Selle tunde leiab teinekord riidekapi põhjast, kus peidab end Tkog – varem Tartu kommertsgümnaasium, nüüd Hansa kool – kollane särk, mida mudilased, mina kaasa arvatud, kandsid 2002. aasta suurel laulupeol, ütleb mälu. Meenub magus mälestus sellest, kui sai parimate sõpradega käidud pealinnas laulmas.