Karudega kohtumine sageneb, isegi talvel

Karu võiks praegu magada küll talveund, kuid juba mitmel juhul on inimene keset talve karuga silmitsi sattunud. Foto: Martin Miller

Kuigi karud peaksid praegu magusasti magama, on nendega kohtumine maapiirkondades üha sagenenud. Ulukibioloogia dotsent Tiit Randveer rääkis Eesti maaülikooli veebiväljaandele, mis sellise muutuse on põhjustanud.

Kui aastaid tagasi võis karu näha vaid pühendunud jahi- või loodusmees, siis viimastel aastatel on olukord järsult muutunud. Sageli võib kuulda metsaservas uitavatest või üle tee jalutavatest karudest, harvemad on olukorrad, kus karu suisa linna satub, nagu mullu juhtus Haaberstis. Karu märkamine ei tähenda üldjuhul ohtu, kuid turvatunde pärast oleks ehk mõistlik selgitada, kuidas mesikäpp üldsegi inimese ligidusse satub.

Eesti aladel elav pruunkaru on elanud aastasadu küllaltki sarnase mustri järgi. Talve üle elamiseks kogub karu endale suure rasvavaru ning otsib siis endale taliuinakuks sobiva paiga – mõne maha langenud puu juurestiku, tiheda kuusiku, õõnsaks tehtud sipelgapesa või karu enda kaevatud maa õõnsuse maa sees. Kui unepaik tundub karule ohutu, jääbki ta sageli sinnasamma aprillini magama, tiined emasloomad sünnitavad uinaku jooksul ka pojad.