SAATUSLIK SÜNNIAASTA ⟩ Surmalaagrist pääsenud mehed: käsil kümnes elukümme ja nali varrukast võtta

Eelmise aasta oktoobris nägi ilmavalgust kirjanik Venda Sõelsepa (1923–2006) proosa- ja artiklikogumik «Kolõma – kole maa». Selle koostaja on Jüri Kaldmaa, kes ei oleks niisugust raamatut ilmselt iial kokku pannud, kui ta enda isa Harry Kaldmaa (1928–1991) elus poleks olnud Kolõma vangilaagrites viibimise julma peatükki. Harry Kaldmaa suri liiga vara selleks, et ta poeg jõudnuks kõike järele küsida. Nii andis Venda Sõelsepa tekstide ja kirjavahetuse korrastamine Jüri Kaldmaale vastuseid ka oma isa kohta.

Kui palju võiks veel olla elavate kirjas Kolõma sunnitöölaagritest tagasi tulnud eestlasi, küsib Jüri Kaldmaa nüüd. Ta teab, et Tallinnas on 94-aastane Ilmar Lokka ja Viljandis 89-aastane Mia Reimo, kes oli Kolõmal mitte vangis, vaid asumisel.

Sunnitöölaagreist on läbi käinud aga veel kaks Tartumaa meest: Ulilas elav 94-aastane Artur Metsik ning 96-aastane annelinlane Arvo Raudsepp. Nad mõlemad olid viimase suure sõja ajal Saksa sundmobilisatsiooni sihtmärgid. Mõlemad arreteeriti sõja viimasel päeval, esimesest sai kodumaa reetur, teisest sõjavang.

Artur Metsik viibis Kolõmal üheksa ja Arvo Raudsepp ühe aasta. Ei ole mingit vahet, kas oled Kolõmal viibinud üheksa või ühe aasta, sest ka üks aasta võis osutuda liiga pikaks.

Venda Sõelsepp kirjeldab oma mälestustes 1945. aasta suve, mil nõukogude kangelaslenduri Marina Raskova nimelisse kullakaevandusse saabub Magadanist sunnitööle 29 eestlast, kellest kolme kuu pärast on 14 surnud. Isegi suviti olid Kolõmal tingimused sedavõrd kurnavad ja toit nii vilets, et inimesed lihtsalt varisesid kokku.

Aastatel 1945–1951 saadeti rongivaguneisse, laevatrümmi ja lõpuks veoautokastidesse topitult Kolõmale 6000–8000 Eesti poliitvangi, kellest elusalt pääses koju 8–12 protsenti. Selle protsendi sisse mahtunutest on praegu elus vaid üksikud.

ESIMENE LUGU. Vang A-946

Artur Metsik (94) elab Ulila kortermajas ja saab kõigega hästi hakkama. Ta käib ka keskküttekatelt kütmas neil päevadel, mil ühistu katlakütmisgraafik seda nõuab. Hommikuti ärkab kell 6.30, paneb raadio käima ja kuulab uudised ära. Siis keedab kohvi ja kaerahelbeputru. Seejärel viskab veidikeseks veel pikali või loeb raamatut.

Selle pildi tegemise ajal Artur Metsikul püssimehi enam taga ei käinud. Aga ta on ikka Kolõmal, asumisel. 25-aastane. Foto: Repro

Kell 11 läheb õue jalutama, olgu ilm milline tahes. Suvel sõidab jalgrattaga. Mõni on öelnud: Artur, vaata passi! Aga Artur tunneb, et niipea kui ratta selga saab, on otsekui 25-aastane.

Kahekümneviieselt oli Artur veel Kolõmal.

Neist aegadest näeb Artur senini und. «Igasugu värki,» ütleb ta. «Aga ikka vireled välja kuidagi sealt!»

Mis Arturil meelest ei lähe, on A-946. See täht ja number asendasid erilaagris tema nime. Või siis kumisevad peas rivistuse helid.

«Внимание, предупреждаю! Шаг налево, шаг направо, cтреляю бегуна без предупреждения!» See on: tähelepanu, hoiatan! Astub keegi sammu paremale või vasakule, lasen jooksiku ette hoiatamata maha!

Mis sest, et sadade kilomeetrite kauguselgi poleks olnud kohta, kuhu joosta või peitu pugeda.

«Ma ikka imestan, kuidas õnnestus Stalinil nii suurel territooriumil luua selline hirmuvalitsus, et kõik kartsid kõiki. Ka vend kartis venda ja ema poega,» ütleb Artur Metsik. «Kuidas suutis seda luua üks rõugearmiline mehikene oma pooleteise käega. Uue aja psühholoogidel on siin veel palju uurida, kuidas sai selline süsteem üldse tekkida. Sellist hirmu ei ole ajaloos kuskil varem eksisteerinud.»

Supp nüüd ja supp siis

Lõunat ei söö Artur sellest ajast saadik, kui ta naine ära suri. Artur peab end laisaks, on nii harjunud. Õhtul paneb potti poest ostetud konservsupi. Ütleb, et supid on väga maitsvad ja ta muud ei tahagi. «Mõned siin virisevad, et ei saa seda ega teist, et pension on väike,» räägib ta ja lisab: «Nad pole elu näinud vist…»

94-aastane Artur Metsik meenutamas noorust ja elu karmimaid aegu. Foto: Kristjan Teedema

1927. aastakäigu poisse mobiliseeris natsi-Saksamaa 1944. aastal oma lennuabiteenistusse. Mobilisatsioon oli 20. augusti paiku, Tartu ei olnud veel venelaste käes. Aga Vene lennukid tõusid õhku juba Nõost... Kahurid ja mürin igal pool. Artur ei tahtnud Saksamaale minna, ja et Ulilas oli omakaitse staap, pakkus end omakaitsesse. Sai seal olla vaevalt kaks nädalat, aitas hobuvooridele kraami tassida, ei teinud ühtegi pauku, ja kui rinne üle läks, põgenes ära. Jõudis ringiga tagasi koju, sügisel jätkas õppimist Tartu tööstuskoolis.

8. mail 1945, päeval, mil natsi-Saksamaa kapituleerus, Artur Metsik arreteeriti. Tema vintsutused algasid Tartu vanglas, jätkusid Tallinnas Patareis, vahepeal jälle Tartus, ja lõpuks Vasalemmas. Süüks oli omakaitsesse kuulumine ja Ulila jõujaamast padrunikastide hobuvankritele tassimine. Seda kvalifitseeriti tegevusena, mis kahjustas NSV Liidu sõjalist võimsust, tähendades kodumaa reetmist. See oli kriminaalkoodeksi paragrahv 58, mida oli võimalik kaela väänata ükskõik kellele ning mille alusel lasti maha ja represseeriti NSV Liidus miljoneid inimesi. Artur sai tribunalilt kuus pluss kolm aastat.

40 päeva itta

1948. aastal pandi Vasalemmas istunud poliitvangid tapivaguneisse, Artur teiste seas. «Keegi ei ütelnud, kuhu meid viiakse,» meenutab ta. Ainult kinnilöödud vaguniakende piludest sai näha ja päikese järgi võis otsustada, et itta. Kogu aeg itta, 40 päeva järjest.

Lõpuks oli ookean vastas ja Sahhalin näha. See oli Buhta Vanino tapilaager, kuhu toodi vange sadade tuhandete kaupa kõikjalt üle maa.

Artur mäletab, kuidas ta märkas seisma jäänud rongide vahel vanamutikest, kukk kaenlas. Eit ütles, et kõik, kes seda teed pidi rongiga on tulnud, viiakse laevadega Kolõmale, aga elusalt tagasi ei tule sealt keegi. Artur oli siis 21.

Edasi räägib Artur vangiveolaevast Nogin, mille trümmi peksti jalaga sisse tuhandeid inimesi. Trümm oli ligane, täis oksendatud, paraskid välja viimata. Seitse päeva sõitsid nad selle laevaga Vaninost üles põhja poole, Magadani.

Aga ka seal ei olnud nad päral. Sealt jätkus vangide teekond veoautodega 700 kilomeetri kaugusele AREKi, mis oli energiakombinaati tähistav lühend, märkides söekaevandust, soojuselektrijaama ja ehitusettevõtet. Nad topiti autokasti püstijalu tihedalt täis ja sunniti kaigastega pekstes istuma. Kõik olid hunnikus koos, jalad sõlmes, nii ei saanud keegi põgeneda.

Arturil on meeles sunnitöölaagrisse kohalejõudmise kuupäev – 16. oktoober 1948.

Eit ütles, et kõik, kes seda teed pidi rongiga on tulnud, viiakse Kolõmale, aga elusalt tagasi ei tule sealt keegi. Artur oli siis 21.

Algas elu kivisöekaevanduses, see tähendas labidatööd maa-alustes šahtides, kus iga päev tuli ette varinguid, mis mehi elusalt matsid. Vangid elasid pikki päevi, töötades kuus kuud, riideid seljast võtmata ja kordagi pesemata. «Isegi täid ei tundnud sind lõpuks ära,» ütleb Artur. «Esimene saun oli märtsis.»

Artur jutustab neid mälestusi Ulila korteri soojas elutoas, valged pitskardinad akende ees. Kostitab külalisi šokolaadikommidega.

Artur Metsiku hubases elutoas kuulavad elu näinud meest Kolõma artiklite raamatu kokku pannud Jüri Kaldmaa, samuti ajakirjanik Aime Jõgi. Foto: Kristjan Teedema

Mida laagris süüa anti?

«Hommikuks oli vürfel suhkrut, kuum vesi, leib ja supp,» vastab Artur. «Supp toodi alla šahti ka lõunaks, nagu vesi, ning pudru, ma ei taha sellest rääkida. Õhtul oli ka supp, mõni kruup sees. Ma jäin seal väga nõrgaks, luu ja nahk.»

Sunnitöölaagri kirjutamata reeglid olid kirjeldamatult julmad.

Igaüks, kes õhtul kaevandusest maa peale tuli, pidi kaenla all söetüki kaasa võtma, muidu ei lasknud barakivaht neid ööseks sisse. Barakki oli tarvis kütta. Aga ka šahti väljapääsu juures oli konvoi, mis sest, et põgeneda polnud kuhugi ja väljas oli 50 kraadi külma. Artur räägib, kuidas nad koos ühe leedukaga jäid vahele. Kivisöetükid kisti käest ja visati tulle. Laagri territooriumile jõudes märkas Artur söökla kõrval kivisöehunnikut, luuras sinna ja kahmas midagi kaenla alla. Kokk sattus veel peale ja asus teda, kaigas käes, taga ajama. Artur jooksis, nagu jõudu jätkus. Pääses barakki ja jäi ellu. Leedukal varastada ei õnnestunud, tema löödi barakist välja. Järgmisel hommikul oli leedukas külmunud.

Mida mõtleb inimene sellises olukorras?

«Sul kaob mõtlemine üldse ära,» vastab Artur. «Kui sul on niisugune nälg, on ainult üks mõte – leib. Sa ei suuda seda ette kujutada, mida nälg ja külm sinuga teevad...»

Magab rahulikult

Artur pääses erilaagri vangi staatusest 12. märtsil 1951. aastal, saades asemele eluaegse asumise. Kui Stalin suri ja Hruštšov võimule pääses, öeldi talle, et ta on süüdi mõistetud õige asja eest, aga nüüd kuulub ta amnestia alla.

Artur Metsik sõitis Kolõmalt läbi Siberi tagasi Eestisse 1957. aastal koos naisega, kelle ta oli leidnud kirjavahetuse teel ühest küüditatute perest. Tal lubati naasta kodukohta, Ulila turbarabas sai ta masinate peal tööd...

Kuidas on Artur Metsik rahul oma eluga praegu?

«No kuulge, see on ju normaalne,» vastab ta, naljasäde silmas. «Ma heidan õhtul magama, magan rahulikult hommikuni välja, ja mitte keegi ei tule sul kirsasaapaga ust maha lööma! Tipp-topp, mina ei nurise.»

Artur Metsikul on kaks last ja neli lapselast.

Mille pärast tasub elada? Ikka elu enda pärast, vastab Artur Metsik.

TEINE LUGU. Sunnitöölisest orkestrant

Arvo Raudsepp (96) kutsuti Saksa armeesse 1943. aasta sügisel. Esimesel aastal viibis ta väljaõppelaagris Männikul ja Raplas. Nägi sealt, kuidas Tallinna pommitati. 1944. aasta septembris saadeti ta koos 90-mehelise grupiga Saksamaale Diez-Lahni motokooli. Kuna läänerinne teiselt poolt juba lähenes, tuli neil ümber kolida Austriasse teise kooli. Kuu aega kestnud väljaõppe järel andis Arvo Raudsepp vande jääda ustavaks relva-SSi koosseisu kuulunud Eesti diviisile.

96-aastane Arvo Raudsepp leiab, et tal on elus hästi läinud ja ta võib päris õnnelik olla. Foto: Kristjan Teedema

Sõja viimasel päeval sattus ta venelaste kätte vangi. Viidi Tšehhi põhjaosas asuvasse vangilaagrisse. Ta oli siis 20.

Varsti kärvad

1945. aasta detsembriks oli Arvo aga koos sadade teiste saatusekaaslastega rongivagunis viidud Vladivostoki lähedale Nahhodkasse, kus oli Kolõmale saatmise jaotuslaager, niisamuti nagu Buhta Vaninoski. Üle Ohhoota mere toimetati nad laevaga, mille nimi oli Sovetskaja Latvija, Magadani ja sealt edasi koos sadade teistega 451 kilomeetri kaugusele Spornõisse.

Turbasoos töötades külmusid Arvol ära sõrmeotsad ja nägu. Nina otsa kasvas jääpulk. Alatoitumusest ja kurnatusest oli ta keha täis paiseid, millest immitses veresegust mäda.

«Tы скоро подохнишь,» ütles talle laagri arst, juut, kes oli samuti sunnitööline. See tähendas, et varsti kärvad maha. Aga pani eestlase siiski haiglasse. Kui paistetus alanema hakkas, võttis endale sanitariks.

Ühel päeval märkas Arvo sunnitööliste laagri väravas teadet: laagri orkestrisse, mis küla klubis mängimas käib, otsitakse pillimehi. Arvo oskas mängida mandoliini. Ta oli õppinud Pornuse koolis, mille juhataja Jaan Rannap (pianist Rein Rannapi vanaisa) õpetas lastele pillimängu ja lõi seal mandoliiniorkestri. Arvo ütleb, et ta ei jõua oma koolijuhatajat Jaan Rannapit küllalt ära tänada.

Turbasoos külmusid Arvol ära sõrmeotsad ja nägu. Alatoitumusest ja kurnatusest oli ta keha täis paiseid, millest immitses veresegust mäda.

Arvo Raudsepa Kolõma-aeg jäi lühikeseks seetõttu, et ta oli küll Saksa sõjaväes olnud, aga teda ei olnud süüdi mõistetud. Ta kuulus spetskontingendi hulka, kel tuli aga samamoodi teha püssimeeste ja koerte vahel vangitööd.

1946. aasta suvel pandi Arvo ette paber: «Olen, relv käes, võidelnud Punaarmee vastu ja oma süü lunastamiseks tahan vabatahtlikult töötada kuus aastat Dalstrois.» Sellele tuli alla kirjutada.

Kummalisel kombel jõudis 1946. aasta detsembris Arvoni uus korraldus, mis lubas ta tagasi emamaale. Kolõmalt äraminek tähendaski nagu saarelt mandrile sõitu, sest pääs sinna ja tagasi käis üle Ohhoota mere.

Eestisse jõudis Arvo kolme kuu pärast. Ta asus õppima Õisu piimandustehnikumi pärast seda, kui oli oma eluloo ümber kirjutanud selliseks, mis sobis.

Väärt võimeister

Arvo on töötanud Otepää võitööstuses, olnud Rõngu ja Elva võimeister ning hiljem Tartu piimakombinaadi tehnoloog. Õisu koolist leidis ta endale ka kaasa.

Arvo tervis ei ole ammu enam see, mis varem, aga ta leiab, et arvestades kõike on tal hästi läinud. «Mul on praegu suurepärane võimalus soojas toas istuda,» ütleb ta. «Ja üks tütardest kolis minu juurde. Nii head elu nagu praegu ei ole mul mitte kunagi olnud.»

Arvo Raudsepal on kolm tütart, kuus lapselast ja neli lapselapselast.

 

Kus on Kolõma? Foto: Repro

Kus on Kolõma?

• Kolõma hõlmab maa-ala Venemaa kirdeosas ning on pindalalt võrreldav Mehhiko, Gröönimaa või 27 Eestimaaga. Läänes piirneb see Jana jõe, idas Vaikse ookeani, põhjas Põhja-Jäämere ning lõunas Ohhoota mere ning Ohhoota ja Aldani jõega.
• Kolõma asub igikeltsal, see on tundra ja mägitundra, mille keskmine temperatuur jaanuaris on –38 kuni –48 °C, juulis +14 kuni +15 °C.
• Kolõma hõlmamine algas 1920. aastate lõpul, kui seal avastati kulla ja kassiteriidi leiukohad. Algul töötasid neis vabad kullaotsijad, siis hakati kasutama vangide tööjõudu.
• 1931. aastal moodustati NSV Liidu siseasjade rahvakomissariaadi alluvusse trust Dalstroi, mille ehitus- ja tootmistegevus põhines täielikult vangide-sunnitööliste tööjõul. Edaspidi anti Dalstroi üle NSV Liidu värvilise metallurgia ministeeriumi koosseisu. Dalstroi ülemad nautisid piiramatut võimu.
• Laagritesüsteemi eksisteerimise vältel veeti Kolõmale vangiveolaevadega kokku ligi kaheksa miljonit vangi. Laagreid komplekteeriti Kaug-Idast, algul Nahhodkast, hiljem Buhta Vanino tapilaagrist.
• Aastatel 1945–1951 saadeti Kolõmale 6000–8000 Eesti poliitvangi, kellest elavana pääses koju 8–12 protsenti.

Allikas: Aadu Olli teatmik «Nõukogude Kaug-Põhja vangilaagrid ja Eesti poliitvangid Kolõmal»